yfu ja meri

tutvun maailmaga ja avastan palju head.

alustan pildiga traktoristide streigist pariisi tänavatel.

jututuuma juurde tagasi tulles ning pikemalt lahti seletades tegime eile yfu “saadikutele” maastikumängu ja emotsioonid on vaid positiivsed, jälle. ilm on endiselt meeletult soe ja päike paistab ning väike jalutuskäik montmartre’il võib osutuda ootamatult sümpaatseks. põhimõte on selles, et 25 inimesest tehti umbes 5sed grupid ning anti küsimustik kätte ja saadeti sacre-coeur’i ümbrusesse pariisi õhku hingama ning nautima. tegime tegelikult täpselt sama asja juba ühe korra ilde-de-france’i võpidega, seega seekord olime me grupijuhid. sain endale kuus yfu vabatahtlikku hoole alla ja hakkasime kõndima. muidugi oli kohati ikkagi väsitav ja nii, aga loodan, et lõppkokkuvõttes jäädi ikkagi rahule. minu grupp oli muidugi eriti “cool”, võtsime asja rahulikult. mõned jäid vahepeal baaris paar õlut,  teised käisid plaaniväliselt moulin rouge’i pildistamas ning kolmandad ostsid suveniire. lisaks istusime umbes 15 minutit sacre-coeur’i ees ja nautisime kohalikke “staaride” esinemist. õhkkond oli vapustavalt hea ning üldse kõik oli suurepärane. välja arvatud see, et lõpuks olin ise ka juba natuke oma alguse energia kaotanud ning pärast kolme tundi järjepidevat kõndimist üles-alla, ei olnud mu grupijuhi omadused enam täie võimsuse juures.

lõpuks kui kõik peaaegu surmväsinult alguspunkti tagasi jõudsid läksime restorani õhtust sööma ning vestlesime. vestlesime palju ja igasugustest asjadest. sain palju rohkem yfust teada, kohtusin inimestega igast maailma nurgast ja see oli vapustav. yfu ongi nagu üks suur pere ning see on nii tore, et sellised organisatsioonid niimoodi vabatahtlike peal elus püsivad. kihvt.

üks õhtu tipphetki oli ka see, et sain lõpuks eesti keelt rääkida. tore oli tuttavat nägu näha ja eesti uudiseid kuulda, et mis teiste eestlastega maailmas toimub ja kuidas üldse elu on. ELO tuleb selle aasta minejatel ägedas kohas, seega tõotab hea tulla. muidugi on aga masu yfust ka oma võtnud ning kunagise 140 õpilase asemel läheb see aasta eestis välja vaid 50, selle eest sisse tuleb 30, mis on sellise väikse riigi kohta minu arvates ikka küllaltki suur number. prantsusmaale tuleb 80 ja neid on siin 66 miljonit, pealegi pooltel eestisse tulijatel on juba pered olemas, kuid prantsusmaa omadel ei olnud paar nädalat tagasi veel ühtegi. loodame, et asi ikkagi paraneb,  kas või kolme uue eestlase nimel.

nüüd jõudsime rongiga houlgate’i ja siin on suvi. inimesed on rannas, väljas on 28 kraadi sooja ning minagi kastsin juba jalad merre ära. soe see nüüd pole, aga tegin endale eesmärgiks ikkagi enne äraminekut vaid korragi ennast korralikult sisse hüpata.

ma olen vahetusõpilane ja vabatahtlik samal ajal, peaaegu.