ilukirjandus

kunagi ammu, kui ma veel 9.klassis käisin kirjutasin eesti keele tunniks ühe jutu. see on kindel, et ma pole kunagi päris kirjanik olnud, aga tore on leida oma vanu kirjutisi, mida uuesti lugedes häbenema ei pea. 

meie kõigi enda anarhia

Tütarlaps ärkab. Eiiii, jälle pea lõhub. Tütarlaps keerab külge. Kuraat, kes siis seekord mu kõrval lõpetas? Tütarlaps viskab pilgu kõrval magavale poisile. Ta oli vist mingisugune Martin, võis olla? Tütarlaps mõtleb. See oli ju see sama poiss, kes Liisile meeldis. Tütarlaps kahetseb ja lubab. Ma ei joo enam kunagi. Ma ei sebi enam parima sõbranna poisse. Tütarlapsele tuleb meelde. Kas täna ei olnud mitte õpetaja antud viimane võimalus oma matemaatikahinne välja saada? Tütarlaps kahetseb ja lubab veel. Tänasest hakkan õppima ja saan hinded korda.

Sisemine anarhia, valitsematus. Keegi ei kontrolli meie tegusid, keegi ei karista neid vastavalt seadustele. Me kulgeme, mõnikord saame kõrvetada, tõmbume veidikeseks tagasi. Seadusi ikka ei ole, korralagedus kordub. Iga inimene on ühiskonnas eraldi eksisteeriv anarhia, kus ei ole politseiteenistust, kes reeglite rikkumise korral enda sõna maksma paneb. Ei ole karmikäelist kohtuvõimu, mis karistab vastavalt kirjutatud paragrahvidele. Ja alustuseks pole isegi seadusandvat võimu, kes reeglid kirja paneks.

On ainult iga inimese südametunnistus. Parimal juhul ka korralikult funktsioneeriv mõistus. Kui midagi veidi valesti läheb, tulevad lubadused. Ainukesed seadusehakatised inimeselooma sees. Seadusehakatistest aga tihti ei piisa. Mis ikka juhtuda saab, kui ma ainult ühe korra veel nii teen, järgmine kord enam mitte. Ja ega tegelikult ei juhtugi. Keegi ei pruugi isegi teada saada, et sa keelust üle astud. Ainuke isik, kes sisemiste reeglitega kursis on, oled sa ise. Meil ei ole kellegi ega millegi peale loota. Pole kunagi olnudki. Laseme lihtsalt ajal õpetust anda. Parimatel õnnestub iseloomu vormida. Vähem osavad jäävad elu lõpuni oma soovide orjaks. Hästi töötav demokraatia või kas või diktatuur inimese sees ei sünni aga kunagi.

Neiu ärkab. Fakk, mitte jälle. Neiu ei keera külge, ta kahetseb. Ma ju lubasin. Neiu ei taha kõrval magavat poissi näha, ta kahetseb. Kõik pidi korda saama. Neiu ei jõua mõelda, ta kahetseb.