ilus laupäev

ma ei tea, kas täna oli just kõige tegusam päev, aga rahul olen ikkagi. ja seda ma ka ei tea, kas mu nahk on väga õrnaks muutunud või päike on siin tõesti nii palju tugevam kui eestis, sest olin hommikul kaks tundi õues ja lugesin raamatut ning õhtuks on käed ikka mõnusalt punased, jalad ka veidi. selline jahe tunne on ka sees, täpselt nagu oleks eestis terve päeva nt pirita rannas veetnud vms, siis hakkab ka päike vähem peale minu arvates, aga jaaah. ma ei kurda tegelikult. aitäh, et võtate osa minu päevitumislugudest.

nüüd aga asja juurde. ilm on ilus, kodus palju asju just teha ei ole, mõtlen, et jalutaks siis seekord kunstitundi. see sama viis kilomeetrit, mis eilegi, aga lihtsalt teises suunas. jalutasingi, jõudsin isegi kohale, aga tunne on jube kahtlane. tavaliselt jääb õpetaja ikka 15 minutit hiljaks, aga üks poiss on alati minust varem juba ukse taga ootamas. täna ei olnud aga kedagi. ja voila,  ei tulnudki kedagi. hiljem sain aru, et müstiline eileõhtune telefonikõne, millele ma gymi tõttu vastata ei saanud, tuligi sealt kandist. parem hilja, kui mitte kunagi. õppetund: lae oma telefonikrediiti, siis saad inimestele tagasi ka helistada. igatahes ma siis mõtlesin, et mis seal ikka, istun seal pargis siis ja joonistan omaette. alguses oli päris tore, ostsin veel õuna ka ja seadsin ennast ilusti pingi peale sisse, aga siis tuli tuul ja natuke pilvi ja nahk oli ka mõnusalt punane – kõik see võrdub muidugi külmaga. pealegi ei olnud mul just midagi eriti sooja ka seljas ning rohkem polegi vaja. kannatasin aga need poolteist tundi ära. kunstiteoseid ei suutnud seal lõdisedes leiutada, kritseldasin niisama. lasin ennast vabaks. tulemusega rahul ka ei ole, aga ajaviiteks kõlbas kahhh.

nagu te vist aru saite, väljendasin piltidel oma hetkeemotsioone. lisaks arusaadavale eesti keelele ka j’ai froid = mul on külm.

avastasin seda ka, et mu blogi kannatab pildipuuduse all, seega siit see nüüd tuleb. natuke joonistamisminevikku.

järgmise korrani!

vaadake kõik the fountain’i,   tõsiselt hea film.