champagne

la fete du lycee etait trop rigolo.

aga kui nüüd kooli välja jätta, siis tõusin eile 7.45, et varakult vanavanemate juurde startida. sõit kestis umbes kaks ja pool tundi ning 20 kilomeetrit kiirteest edasi jõudsimegi dienville’i. siin on ikka päriselt maakoht – väike vaikne küla, kus nädalavahetusel näed väljas jalutades kahte inimest. tõeline rahu ja vaikus. meie maja on muidugi mitte maja, aga pigem villa. suurte automaatväravate, hiiiiiiigelsuure aia, tenniseväljaku ja mitmete kõrvalhoonetega maamaja normandia stiilis veidi. juba majja sisse astudes mõistad, et kõik on trop style. siin on umbes miljon magamistuba ja kõik on täiesti erinevad, aga väga ilusad, tõeline chateau-õhkkond on.

 

kui keegi tahab teada, mis me siin üldse teeme, siis vastus on lühike ja lihtne – sööme.  praegu just lõppes lihavõtete pühapäeva lõunasöök ja ma ei jaksa enam isegi ennast liigutada, mulle tundub, et sõin rohkem kui jõulude ajal. tegelikult eile võtsime rahulikult ja nii, jäime mõistuse piiridesse siiski. täna hommikul aga käisime missal,  mis oli jälle naljakas, sest ma ei ole ikka endiselt üldsegi mitte usklik, aga me pidime seal käest kinni hoides laule laulma ja muud sellist, üritasin tõsiseks jääda, aga sisemuses naersin. ma tean, et see ei ole viisakas, aga nüüd on juba liiga hilja. tagasi jõudes siis hakkasime lauda katma ja toitu valmistama, lisaks tõime kingitused alla ning lõpuks istusime salongi, et aperatiivi võtta. samal aja jagasime kingid ka ning ma arvan, et ma sain sama palju kinke kui jõuludeks vist – kuus raamatut ja dvd, lisaks suure šokolaadist kuke ja šokolaaditahvli ka veel (tegelikult prantsuse pered ei jaga lihavõtete ajal palju kingitusi, aga meie peres on selline traditsioon). lõpuks, kui šampanja juba lõplikult pähe oli jõudnud hakata, liikusime söögisaali ning hakkasime nautima. jõime veel 1991. aasta bordeaux’d (mis oli väga tähtis, sest see oli kata ja minu sünniaasta) ja tähtisime veel ühe korra hippolyte’i sünnipäeva. kook oli ikka meeletult hea ja kõik olid lõpuks väga õnnelikud ning toitu täis. imeline. nüüd siis lähevad kõik lõunauinakut tegema, et kolme tunni pärast veel süüa, aga mitte midagi kerget, ikka tüüpiline koorepirukas quiche. tundub, et järgmine nädal teeme näljastreiki.

still alive.  :)))

muidugi soovin LIL’ile PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!!!! kahjuks mulle ei ole siin internetti ning ega mul ka telefonil raha ei ole seega live’s jäi seekord õnne soovimine ära, aga loodan ikkagi, et said mu kirja kätte. lisaks usun, et eilne õhtu möödus teil ka hästi. lil, sa nüüd ravid nüüd vist oma esimest täiskasvanuea pohmelli täna, aga pole viga, see läheb mööda.

kõik on rahulik. mina olen ka rahulik.