tagasi ja edasi

meid on vähe, aga oleme igal pool.

ja see ei olnud mina, kes selle peale tuli ehk eile oli yfu seminari avaõhtu. jõuame kohale muidugi paraja hilinemisega, ikkagi pariis ja laupäeva õhtu = meeletult ummikuid ning esimene asi, mida hoonesse sisse astudes näen on tumedapäine tütarlaps yfu eesti pusaga. läksin siis tema juurde, eeldades, et tegu on mõne eestlannaga yfu kontorist, et natuke keelt meelde tuletada ja nii, aga tuli välja, et tegu oli hoopis brasiilia tüdrukuga, kes oli meil yfu’s kuus kuud praktikat teinud. kõige parem on aga see, et ta reaalselt sai eesti keelest aru ja rääkis ka veel peale kauba vägagi soravalt (ainult peale poolt aastat). tahaks selle 50 aasta kaardi siin välja käia, aga see on viimasel ajal liiga klišeeks muutunud. igatahes see oli väga meeldiv üllatus ning eesti koha pealt on tal ainult väga imelised mälestused ning isegi ilm polnud liiga külm. ma olin tõeliselt meelitatud ning kõik see tagaski ühe eriti positiivse alguse.

iseenesest oli õhtu väga yfu, koos kohustuslike tutvumismängude ja yfu õhkkonnaga. ma mõtlesin, et selliseid asju tehakse ainult vahetusõpilastega, et neid närvi ajada (sest mina isiklikult jään alati väga vaikseks, kui kuulen, et keegi tahab päeva energizeritega alustada, aga ok, jääme ellu, õnneks seekord ei olnud tegu otseselt energizeritega). pealegi oli lõpptulemus rohkem kui rahuldav. meid oli umbes 30 vabatahtlikku, kõikidest maailma nurkadest (isegi üks kasahh) ning võtke teadmiseks, et kasahhid ei ole borat’id, nad on pigem pilusilmsed, (aitäh sacha baron cohen, et meile ühest riigist ääretult positiivse pildi maalisid). päris ellu tagasi tulles oli tõsiselt huvitav, sest yfu vabatahtlikud on kõik enamasti ise ka varem vahetusaastal käinud ja väga laia silmaringiga ning see tagasi fakti, et üks kord elus ei pidanud mitte ühelegi inimesele seletama, kus eesti asub. rääkisin mitmetest rahvustest inimestega (türgi, rumeenia, norra, ungari, brasiilia jne) ning paljud olid isegi ise meie juures kohal käinud ja kui üks väga ladina-ameerikaliku välimusega noormees (ma ei mäleta enam täpselt, kust ta pärit on) küsib mu käest, kas sa oled pärit tartust või tallinnast, siis see on küll väga avv tunne.

muidugi oli seal ka palju prantslasi, ikkagi pariis ja nii, neil ei ole siia just väga raske tulla ja kaks tüdrukut olid täitsa meievanused ning muidugi tuleb lõpuks välja, et maailm on ikka väga väike, sest üks kahest oli eelmine aasta eesti tüdrukut “võõrustanud”. lõpptulemus ongi see, et meid on vähe, aga oleme igal pool, kõige parem on aga see, et kellelgi pole selle vastu midagi. pigem paneb see alati imestama, et ainult 1,3 miljoni elanikuga riigi yfu niivõrd tugevalt esindatud on.

ja siis ma hakkasin uuesti elu üle järele mõtlema ning üritasin mõista, kuhu ma nüüd omadega jõudnud olen. ma teadsin küll, et sellest tuleb üks unustamatu aasta – uus kultuur, keel ja tutvused, aga nii kaua, kui sa ise seda “katsumust” läbi ei tee, seda õiget maitset ikka suhu ei saa. praeguseks on aga kaheksa kuud juba möödas ning pisar tuleb silma, kui mõtled, et ainult kaks on jäänud. lihtsalt tahtsin öelda, et kõik need, kellel veel see võimalus on ning vanust liiga palju ei ole, siis minge aga ja kasutage võimalust ise maailma avastada. lisaks keelele ning kultuurile, võidab sellega meeletult iseseisvust ning enesekindlust ja kui need kümme kuud ükskord läbi saavad, siis on täpselt selline tunne, et mitte midagi pole võimatu. maailm on lahti ja ootab avasüli, et teda avastataks.

teisipäeval siis lähme uuesti nendega kohtuma, loodetavasti on eesti esindaja ka selleks ajaks kohale jõudnud, sest nagu ma aru sain jõudis ta eile hilja õhtul küll lennujaama, aga hotelli veel mitte, seega tuleb homseni oodata.

rahul olen.