AP: tv

ma endiselt tunnetan vibe’i.

…vibe’i kirjutada ja jagada. eniveizzzz, ma siin elan ja liigun ning vaatan ringi. päeval istun natuke aega tundides, päris üksluine on. praegu on ainult BAC, BAC ja veelkord BBAACC. kõik õpetajad on ääretult närvis, sest klassis keegi ei tööta ja see on täiesti tõsi. peaaegu esimest korda elus ei ole tegu õpetajate paranoilise illusiooniga, see klass on lihtsalt kollektiivselt laisk. mis muidugi ei tähenda, et nad halvad inimesed on, nalja saab selle eest topelt, aga ma ikka vahel mõtlen, kas nad ei saa aru, et kui nad vingumise asemel ühe kilodžauli jagu rohkem töötaksid, siis nagu ei oleks enam mõtet ka vinguda. elu oleks kohe kaks korda päikselisem. no ja siis igakord kui mingisugune töö või suurem kirjand on, siis õpetaja on meie peale kuri ja räägib kurja juttu. korrutab umbes miljon korda, et niimoodi kukute te kõik oma eksamid läbi ja elu on halb ja kõik muu säärane. meie kolmekesi, need naljakad välismaalased, aga istume klassis ja mõtleme elu üle järgi. kujutan ette, et viimased kuus nädalat tulebki üks suur elu üle järele mõtlemine ja “uue elu plaanimine”. loodame siis, et tulemus tuleb ka perfektne. eriti sellepärast, et ühe väärtusliku noorusaasta olen ma juba “kaotanud” ning peale kooli ei ole siin enam aega nalja teha, tuleb kohe peale lennata ja saavutama hakata. ei, tegelikult ei ole ma midagi kaotanud. ma võidan iga päevaga, isegi kui ma ise sellest aru ei saa.

lisaks mõtlemisele viskab koristaja mu šampoonipudeleid minema. mulle aga meeldib šampooni viimase tilgani kasutada, seega olin veidi üllatunud, kui oma väikest pudelikest enam vannitoast ei leidnud. siis viskas ta veel mu tühjade veepudelite varu ära, nüüd ma pean uuesti poest eviani ostma. kuigi olin just eriti õnnelik, sest mõtlesin, et olen äge ja saan nüüd mõnuga oma pudeleid täitma hakata, aga ei.

elise a, kes oli oktoobrikuust saati mustas, isegi mustasmustas masenduses, tegi vist vaheajal mingisuguse imelise muutumiskuuri läbi. igatahes nüüd (lõpuks) peale kuute kuud on ta otsustanud eluga edasi minna ja koolis hakata käima. tuli välja, et elu ilma etienne’ita on isegi võimalik, sest ta leidis endale vist uue poisi vms. igatahes õnnitlused talle ja ka ülejäänud klassile. niimoodi ei pea enam keegi keset tundi klassist välja tormama, sest elise on talle meeletult kurva ja suitsiidilise alatooniga smsi saatnud. ning siis ta hakkas suitsetama ka veel. täna hommikul täitsa lampi, kui me rongi ootasime, võttis sigaretipaki kotist välja ja otsustas, et tema on nüüd ka kõva tegija. minu kaastunne.

hakkasin veel endale listi tegema nendest prantsuse filmidest, mis ma endaga kaasa tahan osta. alati võite teie mulle ka midagi soovitada, wink-wink.