raske

just siis kui kõik tundus kõige parem.

kaotasin eile umbes 50 meetri raadiuses oma rahakoti. jooksin postkontorist bussi peale ja voila,  läinud (vb panin koos kirjaga postkasti, vb kukkus kotist välja, igatahes mul seda enam ei ole), muidugi koos minu transpordi-, panga ja ID-kaardiga. seega kustutage siis oma peast see imeline pilt minu uuest lillelisest rahakotist ja asendage see näiteks ühe palmisaarega vms.  bref, ma tõesti ei tea, kas see juhtus sellepärast, et niimoodi on mul peale kooli midagi teha – nt helistada immigratsiooniametisse, käia uut navigo’d tegemas või oodata nüüd selle aasta kolmandat pangakaarti,  ma tõesti ei tea, aga nii see läks. täna olin suhteliselt masendavas olekus. mitte, et rahakotis oli midagi asendamatut ja eluliselt tähtsat, aga ma ei saa aru, miks universum mulle niimoodi ära tahab teha kogu aeg. ma enda arvates ei ole mingisugune sarimõrvar või lurjus, aga kohe, kui ennast paremini tundma hakkan, tuleb kuskilt mingisugune mats ja paneb täiega ära. minu imeline dieedihakatis läks ka täna kahe maailma vahel kuskile kaduma. kõik tundus hall ja kole ning tegelikult nagu eriti suurt põhjust polegi. see oli lisaks vist esimene kord, kui ma tõesti mõtlesin, et palju kergem oleks praegu eestis olla ja mida ma üldse siin üritan.

nüüd õnneks hakkan oma esmasest pettumusest taastuma. eks elu läheb edasi ja mis ei tapa, teeb siiski tugevaks, aga ühel hetkel oled lihtsalt väsinud aina tugevamaks muutumast. vahel tahaks lihtsalt elu nautida, mitte kogu aeg võidelda, võidelda mingisuguste nähtamatute jõududega, mis tegelikult ei eksisteerigi.

tegin siin filosoofiat veidi. naerge, kui tahate, aga tegelikult ei olnud üldse naljakas.