(prillilugu jätkub postituse lõpus)
võimas õhtusöök houlgate’is:
võimas lõunasöök vanavanemate juures:
ja les molieres’is tagasi.
kokkuvõte: kõht on täis ja hea on olla, aga siin süüakse ikka liiga palju.
annika imelised päikeseprillid
kõik algas ühel imelisel kevadpäeval helsingis, kui annika endale forumi kaubanduskeskuse ehtepoest perfektsed päikseprillid leidis. sellest alates olid nad kahekesi täiuslik paar ning täiendasid üksteist igal päikselisel hetkel. kahjuks aga oli saatus nende vastu ning annika pani oma prillid auto kindalaekasse ning ei suutnud neid enam üles leida. annika läks uuesti helsingisse ja ostis endale h&m'ist uued prillid. ka seekord tundus kõik imeline olevat, aga sügaval sisimas teadis tüdruk, et nii head paari kui varem, ei saa ta enam kunagi. sellest hoolimata lahkus annika aastaks prantsusmaale. kuid oh imet, peale seitset kuud välismaal saab tütarlaps ootamatu kõne vanematelt, kus nad teatavad, et päikseprillide asukoht on teada. annika hüppab südames rõõmust lakke ning palub oma ema prillid prantsusmaale järele saata ning niimoodi ema teebki. kui annika päikseprillidega postikarbi avab, ei suuda ta oma silmi uskuda, need on päriselt tema kõige paremad ja kallimad prillid. taaskord said kaks armunut koos sooja suvepäikest nautida. koos käidi nii pariisis kui versailles, nii deuville’is kui houlgate’is ja kõik tundus liigagi hea. kolmapäeva õhtul läks annika hosttädi magamistuppa internetti kasutama ning unustas prillid kirjutuslauale, kuid ise ta seda kahjuks ei mäletanud. tütarlaps otsib ja otsib, kuid ei leia, keegi ei tea, kuhu need kadunud, isegi hippo ütles, et prillid olid enne laual olnud. midagi pole teha ning annika lahkub raske südamega mere äärest pariisi vanavanemate juurde lõunasöögile. visalt üritab ta oma kaotusekurbust varjata ning kohvi juues ei suuda ta enam ennast tagasi hoida ning mainib valerie’le kadunud prille. selle peale ütleb tädi aga, et jah, need olid seal laual, aga need olid niivõrd mõttetud, koledad ja katkised, et ma viskasin need ära. annika ei suuda tema sõnu uskuda, ta üritab head nägu teha ja oma tundeid kinni hoida, kuid see on raske. siiski ainult kata sai aru, et tüdruk oli närvis. pealegi oli ka põhjust, sest kas keegi üldse vabandas oma teo eest, ei vabandanud ning niimoodi jäigi noor annika segaduses tugitoolile oma mõtteid mõlgutama ning kadunud kallikest leinama, üritades iga hinna eesti pisaraid tagasi suruda.
see oligi minu prillilugu. muidugi ma tegelikult nutmise äärel ei olnud, aga ega ma nüüd ükskõikseks ka ei jäänud. need olid ikkagi mu lemmikprillid ja ma tean, et üks sang oli haaknõelaga veel vaevu küljes, aga need olid päriselt kuradi armsad prillid. muidugi, mis seal ikka, elame edasi, pealegi minu mured on nälgivate aafrika laste kõrval kuidagi väiksemas formaadis. lihtsalt väike vabandus oleks armas olnud, ma loodan, et ta saab aru, et igaühel ei ole võimalik endale 4000-krooniseid päikseprille osta. ma veel ei ole louis vuitton’i direktor, isegi kui see tulevikku vaadates halb variant ei oleks.
R.I.P.
annika suured mustad päikeseprillid
ma jään teid igatsema, kallid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar