väiksed asjad

k u n a  m u l  o n  p u h k u s,  s i i s  m a  k i r j u t a n.

põhimõtteliselt elu läheb vaikselt edasi, vaikselt sellepärast, et ega ma midagi tähtsat ja suurt viimase kahe päeva jooksul teinud ei ole ja ega arvatavasti enne pühapäeva ei tee ka. teie rõõmuks võin lihtsalt öelda, et suvekuumus läks nüüd siit kandist minema, järele jäi tuul, vihm ja äikesetorm. selle eest hippolyte on aga viimasel ajal normaalseks muutunud, selles mõttes, et ta räägib isegi söögilaua taga ja on täitsa sõbralik kohe. peale 8 kuud oli ka aeg vist.

tegin hoovis muru peal kasvavatest lilledest pärja ja kõik olid umbes, et “mis see on, ma pole kunagi varem kedagi niimoodi tegemas näinud”. siis mul oli hea tunne, sest oskan midagi, mida teised ei oska (aplaus). kahjuks aga eestis ma nii eriline ei ole, tuleb järelikult siia elama jääda. eriti veel sellepärast, et siis saab kahtlaste pervertidega metroos rääkida. näiteks teisipäeval, kui me glenni juurde sõitsime, siis tuli üks huvitav tüüp äkitselt meiega rääkima, et oh, kust te siis pärit olete ja mis te teete; mina olen jean ja lähen oma viisat tegema, äkki võtame pärast champs-elysees’l ühe kohvi, ma elan seal triumfi kaare juures ja nii. lõpuks ütlesime, et kahjuks ei ole see võimalik, sest me lähme oma venna juurde ja pealegi kahe päeva pärast peame üldse koduriikidesse tagasi minema. millegi pärast jäi mulle tunne, et kohv oli tal kõige vähem meeles, pigem les grandes choses de la vie.

"In order to have a place in society," Houdret writes, "both men and women have to be active, good looking and above all young—and therefore slim." Lagerfeld, ever extenuatory, puts it more concisely: "A respectable appearance is sufficient to make people more interested in your soul."

kataga rannas jalutades kohtusime veel huvitavaid tüüpe, nemad tahavad meie jooke juua ja külla tulla, et saaks koos lõunauinakut teha. la vie est belle, mes amis. ilm on ka jälle ilus,  ma sain isegi väikse puna näole.

c’est toi qui dirige ta vie,  pas quelqu’un autre, que toi. et c’est toi qui peut te changer, pas les autres. que toi, ma puce.

parfait

ilukirjandus

kunagi ammu, kui ma veel 9.klassis käisin kirjutasin eesti keele tunniks ühe jutu. see on kindel, et ma pole kunagi päris kirjanik olnud, aga tore on leida oma vanu kirjutisi, mida uuesti lugedes häbenema ei pea. 

meie kõigi enda anarhia

Tütarlaps ärkab. Eiiii, jälle pea lõhub. Tütarlaps keerab külge. Kuraat, kes siis seekord mu kõrval lõpetas? Tütarlaps viskab pilgu kõrval magavale poisile. Ta oli vist mingisugune Martin, võis olla? Tütarlaps mõtleb. See oli ju see sama poiss, kes Liisile meeldis. Tütarlaps kahetseb ja lubab. Ma ei joo enam kunagi. Ma ei sebi enam parima sõbranna poisse. Tütarlapsele tuleb meelde. Kas täna ei olnud mitte õpetaja antud viimane võimalus oma matemaatikahinne välja saada? Tütarlaps kahetseb ja lubab veel. Tänasest hakkan õppima ja saan hinded korda.

Sisemine anarhia, valitsematus. Keegi ei kontrolli meie tegusid, keegi ei karista neid vastavalt seadustele. Me kulgeme, mõnikord saame kõrvetada, tõmbume veidikeseks tagasi. Seadusi ikka ei ole, korralagedus kordub. Iga inimene on ühiskonnas eraldi eksisteeriv anarhia, kus ei ole politseiteenistust, kes reeglite rikkumise korral enda sõna maksma paneb. Ei ole karmikäelist kohtuvõimu, mis karistab vastavalt kirjutatud paragrahvidele. Ja alustuseks pole isegi seadusandvat võimu, kes reeglid kirja paneks.

On ainult iga inimese südametunnistus. Parimal juhul ka korralikult funktsioneeriv mõistus. Kui midagi veidi valesti läheb, tulevad lubadused. Ainukesed seadusehakatised inimeselooma sees. Seadusehakatistest aga tihti ei piisa. Mis ikka juhtuda saab, kui ma ainult ühe korra veel nii teen, järgmine kord enam mitte. Ja ega tegelikult ei juhtugi. Keegi ei pruugi isegi teada saada, et sa keelust üle astud. Ainuke isik, kes sisemiste reeglitega kursis on, oled sa ise. Meil ei ole kellegi ega millegi peale loota. Pole kunagi olnudki. Laseme lihtsalt ajal õpetust anda. Parimatel õnnestub iseloomu vormida. Vähem osavad jäävad elu lõpuni oma soovide orjaks. Hästi töötav demokraatia või kas või diktatuur inimese sees ei sünni aga kunagi.

Neiu ärkab. Fakk, mitte jälle. Neiu ei keera külge, ta kahetseb. Ma ju lubasin. Neiu ei taha kõrval magavat poissi näha, ta kahetseb. Kõik pidi korda saama. Neiu ei jõua mõelda, ta kahetseb.

yfu ja meri

tutvun maailmaga ja avastan palju head.

alustan pildiga traktoristide streigist pariisi tänavatel.

jututuuma juurde tagasi tulles ning pikemalt lahti seletades tegime eile yfu “saadikutele” maastikumängu ja emotsioonid on vaid positiivsed, jälle. ilm on endiselt meeletult soe ja päike paistab ning väike jalutuskäik montmartre’il võib osutuda ootamatult sümpaatseks. põhimõte on selles, et 25 inimesest tehti umbes 5sed grupid ning anti küsimustik kätte ja saadeti sacre-coeur’i ümbrusesse pariisi õhku hingama ning nautima. tegime tegelikult täpselt sama asja juba ühe korra ilde-de-france’i võpidega, seega seekord olime me grupijuhid. sain endale kuus yfu vabatahtlikku hoole alla ja hakkasime kõndima. muidugi oli kohati ikkagi väsitav ja nii, aga loodan, et lõppkokkuvõttes jäädi ikkagi rahule. minu grupp oli muidugi eriti “cool”, võtsime asja rahulikult. mõned jäid vahepeal baaris paar õlut,  teised käisid plaaniväliselt moulin rouge’i pildistamas ning kolmandad ostsid suveniire. lisaks istusime umbes 15 minutit sacre-coeur’i ees ja nautisime kohalikke “staaride” esinemist. õhkkond oli vapustavalt hea ning üldse kõik oli suurepärane. välja arvatud see, et lõpuks olin ise ka juba natuke oma alguse energia kaotanud ning pärast kolme tundi järjepidevat kõndimist üles-alla, ei olnud mu grupijuhi omadused enam täie võimsuse juures.

lõpuks kui kõik peaaegu surmväsinult alguspunkti tagasi jõudsid läksime restorani õhtust sööma ning vestlesime. vestlesime palju ja igasugustest asjadest. sain palju rohkem yfust teada, kohtusin inimestega igast maailma nurgast ja see oli vapustav. yfu ongi nagu üks suur pere ning see on nii tore, et sellised organisatsioonid niimoodi vabatahtlike peal elus püsivad. kihvt.

üks õhtu tipphetki oli ka see, et sain lõpuks eesti keelt rääkida. tore oli tuttavat nägu näha ja eesti uudiseid kuulda, et mis teiste eestlastega maailmas toimub ja kuidas üldse elu on. ELO tuleb selle aasta minejatel ägedas kohas, seega tõotab hea tulla. muidugi on aga masu yfust ka oma võtnud ning kunagise 140 õpilase asemel läheb see aasta eestis välja vaid 50, selle eest sisse tuleb 30, mis on sellise väikse riigi kohta minu arvates ikka küllaltki suur number. prantsusmaale tuleb 80 ja neid on siin 66 miljonit, pealegi pooltel eestisse tulijatel on juba pered olemas, kuid prantsusmaa omadel ei olnud paar nädalat tagasi veel ühtegi. loodame, et asi ikkagi paraneb,  kas või kolme uue eestlase nimel.

nüüd jõudsime rongiga houlgate’i ja siin on suvi. inimesed on rannas, väljas on 28 kraadi sooja ning minagi kastsin juba jalad merre ära. soe see nüüd pole, aga tegin endale eesmärgiks ikkagi enne äraminekut vaid korragi ennast korralikult sisse hüpata.

ma olen vahetusõpilane ja vabatahtlik samal ajal, peaaegu.

nilbe

il m’a visité, on a parlé sur les grandes choses de la vie et c’était trop bon.

seda ei ole mõtet prantsusmaal öelda,  inimesed võivad veel niimoodi valesti aru saada. 

 

mitte nilbe

enne vahetusaastat ma ei teadnud, et 18-aastaselt võib endale kaksikõe saada. nüüd ma tean, et see on võimalik.

käisime seine’i ääres istumas.ilm oli külmavõitu, aga tuju oli soojapoolne.

kas teile ei tundu, et paadikesekene on varsti põhja minemas?

tagasi ja edasi

meid on vähe, aga oleme igal pool.

ja see ei olnud mina, kes selle peale tuli ehk eile oli yfu seminari avaõhtu. jõuame kohale muidugi paraja hilinemisega, ikkagi pariis ja laupäeva õhtu = meeletult ummikuid ning esimene asi, mida hoonesse sisse astudes näen on tumedapäine tütarlaps yfu eesti pusaga. läksin siis tema juurde, eeldades, et tegu on mõne eestlannaga yfu kontorist, et natuke keelt meelde tuletada ja nii, aga tuli välja, et tegu oli hoopis brasiilia tüdrukuga, kes oli meil yfu’s kuus kuud praktikat teinud. kõige parem on aga see, et ta reaalselt sai eesti keelest aru ja rääkis ka veel peale kauba vägagi soravalt (ainult peale poolt aastat). tahaks selle 50 aasta kaardi siin välja käia, aga see on viimasel ajal liiga klišeeks muutunud. igatahes see oli väga meeldiv üllatus ning eesti koha pealt on tal ainult väga imelised mälestused ning isegi ilm polnud liiga külm. ma olin tõeliselt meelitatud ning kõik see tagaski ühe eriti positiivse alguse.

iseenesest oli õhtu väga yfu, koos kohustuslike tutvumismängude ja yfu õhkkonnaga. ma mõtlesin, et selliseid asju tehakse ainult vahetusõpilastega, et neid närvi ajada (sest mina isiklikult jään alati väga vaikseks, kui kuulen, et keegi tahab päeva energizeritega alustada, aga ok, jääme ellu, õnneks seekord ei olnud tegu otseselt energizeritega). pealegi oli lõpptulemus rohkem kui rahuldav. meid oli umbes 30 vabatahtlikku, kõikidest maailma nurkadest (isegi üks kasahh) ning võtke teadmiseks, et kasahhid ei ole borat’id, nad on pigem pilusilmsed, (aitäh sacha baron cohen, et meile ühest riigist ääretult positiivse pildi maalisid). päris ellu tagasi tulles oli tõsiselt huvitav, sest yfu vabatahtlikud on kõik enamasti ise ka varem vahetusaastal käinud ja väga laia silmaringiga ning see tagasi fakti, et üks kord elus ei pidanud mitte ühelegi inimesele seletama, kus eesti asub. rääkisin mitmetest rahvustest inimestega (türgi, rumeenia, norra, ungari, brasiilia jne) ning paljud olid isegi ise meie juures kohal käinud ja kui üks väga ladina-ameerikaliku välimusega noormees (ma ei mäleta enam täpselt, kust ta pärit on) küsib mu käest, kas sa oled pärit tartust või tallinnast, siis see on küll väga avv tunne.

muidugi oli seal ka palju prantslasi, ikkagi pariis ja nii, neil ei ole siia just väga raske tulla ja kaks tüdrukut olid täitsa meievanused ning muidugi tuleb lõpuks välja, et maailm on ikka väga väike, sest üks kahest oli eelmine aasta eesti tüdrukut “võõrustanud”. lõpptulemus ongi see, et meid on vähe, aga oleme igal pool, kõige parem on aga see, et kellelgi pole selle vastu midagi. pigem paneb see alati imestama, et ainult 1,3 miljoni elanikuga riigi yfu niivõrd tugevalt esindatud on.

ja siis ma hakkasin uuesti elu üle järele mõtlema ning üritasin mõista, kuhu ma nüüd omadega jõudnud olen. ma teadsin küll, et sellest tuleb üks unustamatu aasta – uus kultuur, keel ja tutvused, aga nii kaua, kui sa ise seda “katsumust” läbi ei tee, seda õiget maitset ikka suhu ei saa. praeguseks on aga kaheksa kuud juba möödas ning pisar tuleb silma, kui mõtled, et ainult kaks on jäänud. lihtsalt tahtsin öelda, et kõik need, kellel veel see võimalus on ning vanust liiga palju ei ole, siis minge aga ja kasutage võimalust ise maailma avastada. lisaks keelele ning kultuurile, võidab sellega meeletult iseseisvust ning enesekindlust ja kui need kümme kuud ükskord läbi saavad, siis on täpselt selline tunne, et mitte midagi pole võimatu. maailm on lahti ja ootab avasüli, et teda avastataks.

teisipäeval siis lähme uuesti nendega kohtuma, loodetavasti on eesti esindaja ka selleks ajaks kohale jõudnud, sest nagu ma aru sain jõudis ta eile hilja õhtul küll lennujaama, aga hotelli veel mitte, seega tuleb homseni oodata.

rahul olen.

kokkuvõttes

mõnikord on lihtsalt tuju jagada.

ma mõtlesin, et ei, aga ikkagi pean seda tegema. seega kirjeldan veidi meie huvitavat õhtut. glenn on läbi ja lõhki väga tore ning talub meid üllatavalt hästi, aga ta on ka läbi ja lõhki selline inimene, kellesugust ma kunagi varem lähemalt tundnud ei ole. nimelt on tegu väga tehnika/arvuti inimesega, kes õpib ülikoolis ka mingisugust tehnika asja ja kelle sõbrad on täpselt samasugused tehnikainimesed. teate ju küll neid patsidega it-poisse, kelle lemmikteemaks on kõik arvutitega seotud. eile oli ka niimoodi.

mul ei ole kunagi midagi uute kogemuste vastu olnud, seega läksingi siis vooluga kaasa. tegelikult alguses oli mul raskusi, eriti peale seda väikest mahlaõnnetust. tahtsin natuke värsket õhku ning läksin uut joogimaterjali asemele ostma. tagasi tulles on laua taha kogunenud paras ports inimesi. jututeemaks on linux ning windows,  täpsemalt öeldes see, miks linux miljon korda parem on. nimelt ei ole sa siis programmi vang jms, lisaks mingisugune muu jutt, millest ma arvatavasti isegi eesti keeles aru ei saaks. ei tegelikult oli naljakas, sest seal oli kaks paarikest ka. poisid olid meiega väga sõbralikud ja nii, rääkisime juttu täiesti tühistest asjadest nagu muusika jms, aga ühele tütarlapsele ei läinud see eriti peale. eriti kartis ta veel katat. mina ei viitsinud siin mingeid mänge mängima hakata, aga jah, kata läks väga hea meelega kaasa ja siis see tüdruk haarab igat pidi oma poisist kinni ja kallistab, võtab käest kinni jne ning iga asi, mida kata ütleb, on halb või mõttetu, mille peale tuleb krimpsus nägu teha. on ju naljakas. tegelikult kata ei teinud midagi erilist,  ausalt ka. lihtsalt kumbki neist ei olnud enda seltskonnas harjunud “tavalist” tüdrukut nägema ning tulemus oligi väga lõbustav (mulle ja katale).

nüüd oleme tagasi les molieres’is, aga õhtul kohe pariisi tagasi, sest yfu vabatahtlikud tulevad igalt poolt maailmast pariisi seminarile ning täna on esimene ühine õhtusöök ja meie oleme ka minejad. natuke nostalgiat veel lisaks, sest üritus toimub samas kohas, kus me oma esimesed kolm päeva prantsusmaal viibisme, siis kui me veel maailmaasjadest midagi ei jaganud ning ootasime ärevusega vahetusperede saabumist. avvv. kirss tordil on aga see, et saame üle pika aja inglise keelt praktiseerida.

nautige siis mu blogi makeover’it ja kõike head!

väljas on 25 kraadi sooja.

algusest praeguseni

kata igal pool ja natuke muid asju ka.

kõik oli kronolooglises järjekorras. nüüd oleme jälle glenni juures,  kõik läksid koju, kata ja glenn magavad ning ma otsustasin, et oleks äge ikka uus postitus teha.

vaheaeg pariisis

non stop fun!

sellepärast tullaksegi  vahetusaastale. ainult sellepärast, et siis saab endale venna, kellel on pariisi kesklinnas korter. muidugi saab uut kultuuri ja keelt tundma õppida, aga praegusel hetkel läheb pariis mulle rohkem peale. samas fakt on see, et kui siltidest aru saad ja kohalikega rääkida saad, siis on kasu suurem, kui niisama kaunist arhitektuuri nautides. nii kodu on siin ikka,  otsustasin, et võtan pariisi endaga eestisse kaasa. usun, et ma pole ainuke, kes seda teha tahab. aga ma endiselt ei mõtle tagasimineku peale, tuleb viimast võtta.

sissejuhatus sissejuhatuseks. kolmapäevast alates oleme kataga glenni ahistanud, aga heas mõttes. päeval oleme niisama väljas,  igal pool ning täpselt seal, kus tahame ja metrookaardid on nüüd ka ebavajalikuks muutunud. allu,  me käisime täna seal buttes de chaumont’is ka,  see oli imekaunis! terve park on inimesi mõnusalt täis, aga niimoodi mitte liiga, igaühel on ikka enda nurk. kõik naudivad tõelist eesti suveilma ja 20-kraadist soojust, räägitakse juttu ja naerdakse, süüakse ja juuakse, mõned loevad ja skandinaavia turistid lasevad rinnahoidjates ringi. kata küsis selle peale minult, et kas te teete ka seal põhjas niimoodi? tegelikult ma täitsa saan aru, et soe oli, aga pluusid püsivad enamasti keset rahvast täis parki seljas. muidugi kindlasti on erandeid, ükski rahvus pole perfektne, isegi mitte eestlased.

lõpetan korraks kirjutamise, sest ajasin just suure kausi punši ümber. ja ilma naljata, see pole naljakas. kohe tulevad külalised ja ma olen oranž,  mu kott on oranž ja mu arvuti on kleepuv. õnneks kõik jäi terveks. ainult pean riided ära vahetama.

natukese aja pärast panen pildid ka üles. praegu läks tuju veidi metsa poole. samas ma lõhnan nüüd nagu multivitamiinimahl, seega smile. 

või siis ka mitte. kõige paremat ning kui te näete, et laual on suur kauss vedelikuga, siis üritage seda mitte ümber ajada.

silmailu

meie imeline decor elise’i ja maude’i filmile. peategelane hakkab seal imedemaal enda armastust otsima. lisaks üks ülesanne teile: see, kes leiab ühelt neist sõrme kujutise võib endale pika pai teha ning tahvli šokolaadi osta.

 

uued kingad, mille üle ma väga uhke olen. midagi kohutavalt ekstravagantset ei ole, aga mulle ikka meeldib.

 

ja siis vaadake, mis ma kõik koju pean tassima. mul pole aimugi kuidas, aga ma pean. (sealt on neli raamatut puudu)

soe

tervitused, mu kallid kaasmaalased.

vaheaeg on täies hoos. magame lõunani ja teeme seda, mida ise tahame. lisaks teeme endiselt filmi dekoratsioone, mis lähevad aina rohkem LSD’ks, aga see oligi eesmärk. tegelikult me ei suitseta siin midagi keelatut, pealegi oleks see YFU reeglite vastu. samal ajal üritan sabine’i veenda, et mu nahk lähebki esimestel kokkupuudetel päiksega punaseks, see ei tähenda, et ma meeletu päiksepiste olen saanud. ausalt, minuga on kõik korras. hea oli see, et läksin laupäeval jälle kunstitundi ja kedagi ei ilmunud kohale. mul on tunne, et olen mingisugusest tähtsast uudisest ilma jäänud, aga okei, peale vaheaega helistan arvatavasti kellelegi, kes oskab mulle seletada, mis täpsemalt toimumas on. ja muidugi ei tohi ära unustada suurt jama seoses tuha ja lennukitega. sabine ei tea siiamaani, kas ta sõidab homme barcelonasse või mitte, meie ka ei tea, aga pariisi lähme ikkagi. glenn teeb meile sushit ja kutsub sõbrad ka külla, tres sympa.

samal ajal üritame siin poest mooniseemneid leida, aga sellist asja ei müüda poes. mitte kuskil, isegi mitte ökopoodides mitte. kaerakliidega oli ka raskusi, aga siiski leidsime. ma ei saa aru, sest supermarketid on siin täis kõikvõimalikke imeasju, aga mitte naturaalseid teravilju. toidust rääkides vaatasime kataga youtube’ist jamie oliveri food revolution’it ameerikas. see on lihtsalt uskumatu, kui erinev nende toidukultuur meie omast on. mina isiklikult ei ole siiamaani harjunud mõttega, et sööklas pakutakse friikaid, aga see on kõige väiksem nende probleemidest. mainin ära lihtsalt parimad faktid: algkoolis on hommikusöögiks pitsa, lõunaks kana nuggets’id; kuni kümnenda eluaastani ei anta lastele kahvleid ega nuge, nad kasutavad vaid käsi (burgerid, burritod, kes neid ikka normaalselt sööb), pealegi olid sööklatädid reaalselt üllatunud, kui jamie ütles, et inglismaal on asjad teistmoodi, ikka tõsiselt üllatunud; lisaks ei ole sööklas normaalset piima, ainult šokolaadi ja maasika (mis sisaldab rohkem suhkrut, kui tavaline limonaad), sest tähtsam on fakt, et lapsed saaksid kaltsiumit ning niimoodi nad lihtsalt joovad rohkem piima (k.a. suhkrut); muidugi nägime, kuidas tehakse kananuggetseid ja te ei taha seda näha, see oli rõve – kanakondid ja nahk mikserisse, natuke jahu ja maitseaineid juurde, kotlett pannile ning saiapuru sisse ning saadki maitsva lõuna. kindlasti oli seal veel uskumatuid fakte, aga mõned asjad lihtsalt kipuvad ununema. igatahes saite enam-vähem pildist aimu ja see ei ole teab, mis positiivne. hiljem vaatasime veel sama asja prantsuse varianti, aga see ei olnud üldse nii naljakas, sest seal kokatädid kasutasid ainult värskeid köögivilju ja liha, lihtsalt maitse ei olnud piisavalt tasemel. peale USA tundusid nende probleemid pehmelt öeldes olematud.

see vist ongi kõikkkk. tunnen, et suvi on alanud, kuigi on alles aprill, aga pole viga. usun, et on ka halvemaid tundeid. ja muidugi kata ning ale arvates on meeletult naljakas minu ja ilma kohta nalja teha: umbes, et kui väljas on 19 kraadi, siis nad ütlevad, et nooh, sulad ka juba või? ei ole liiga soe? sa tuled ju eestist. haahaa,  vahel ei ole see naljakas.

keep it going,  i’m coming soon.

vahepeatus

suvi tuleb vaikselt, aga kindlalt.

elu on kerge,  suhteliselt ilus. vaheaeg hakkas jälle, seega kaks nädalat vabadust. esimese nädala kolmapäevast lähme kataga pariisi glenni juurde natukeseks, sest sabine läheb barcelonasse ja pariisis on meil lihtsalt mugavam, kuna prantsuse ühistransport ei ole alati just kõige kindlam variant koju jõudmiseks, nt kui keegi on endalt elu otsustanud võtta just rongirööbastel või siis lihtsalt rongijuhid teevad sotsiaalset liikumist ehk on streigil. järgmisest pühapäevast aga normandiasse, MERE ÄÄRDE. loodame, et ilus ilm tuleb ikka ja vb saab veidi päevitada isegi äkki. siis tuli veel pakkumine yfu france’ist, et kas me tahaksime aidata korraldada ühte maastikumängu yfu erinevate maailmade kohtumisel pariisis. kõlab huvitavalt, aga me oleme ära siis ja nüüd tuleb oodata vastust, kas yfu tahab meie mõlema (kata k.a.) piletit pariisi ja tagasi kinni maksta. khuuuuul,  saaksime inglise keelt rääkida vahelduseks.

niiiiii, see nädal on aga vaikselt möödunud. peale mu tenniste surid veel teised mu lemmikjalanõud ka ära, seega tegin väiksest kingashoppingut. võtsin kätte ja otsisin versailles kõige suurema kaubanduskeskuse üles ning kolmapäeval peale tunde olin kohal. avastasin, et versailles on täpselt nagu väike pariisi,  kaunid hooned ja šikid inimesed, selline neuilly õhkkond on. kaubanduskeskus ei ole ka mingi st.quentini-sugune. seal on ikka gerald darel, max azria, printemps’i haru jms, palju parem õhkkond on. selline immigrandivaba (mul ei ole midagi teatud nahavärvide vastu, aga ma ei saa eitada fakti, et kõik inimesed ei ole ka siin lahked ja südamlikud). igatahes leidsin kingad endale! nunzad on, vb teen pilti ka. täna otsustasin tagasi minna, otsin teised kingad ka. need on ka nunzad, teen neist ka pilti. aga see ei olnud mingi uisapäisa h&m ühekuise kestvusajaga ost. olen tulemusega rahul.

tegime elise’i ja maude’i filmile dekoratsioone ka. meie enda imedemaa. kohati peavalu tekitav, aga nii see pidigi olema.

nii nummmi

sain täna ühe armsa paki.

ma teadsin, et see tuleb, aga see tuli kiiremini ja palju armsamalt. sain eestis oma kahed päikseprillid, koos meeletu koguse kalevi šokolaadi ja mood ajakirjaga. kõik see oli selle valge asja sees, porolooniks vist kutsutakse seda. igatahes see oli nii tore üllatus. hea näide, kuidas väikse asi teeb rõõmsaks. :)

aitäh, et te veel mind ära ei ole unustanud.

 

 

lisaks veel mõned õnnitlused:

palju õnne sünnipäevaks, kaidi! olen su bacardi breezer’i ostu üle väga rõõmus, eks varsti tuleb lisa ka.

palju õnne sünnipäevaks, kevin! suvi pole enam kaugel,  piritale ma vist jõuagi enne surfilaagrit, aga roostal siis näeme. 

 

ilus laupäev

ma ei tea, kas täna oli just kõige tegusam päev, aga rahul olen ikkagi. ja seda ma ka ei tea, kas mu nahk on väga õrnaks muutunud või päike on siin tõesti nii palju tugevam kui eestis, sest olin hommikul kaks tundi õues ja lugesin raamatut ning õhtuks on käed ikka mõnusalt punased, jalad ka veidi. selline jahe tunne on ka sees, täpselt nagu oleks eestis terve päeva nt pirita rannas veetnud vms, siis hakkab ka päike vähem peale minu arvates, aga jaaah. ma ei kurda tegelikult. aitäh, et võtate osa minu päevitumislugudest.

nüüd aga asja juurde. ilm on ilus, kodus palju asju just teha ei ole, mõtlen, et jalutaks siis seekord kunstitundi. see sama viis kilomeetrit, mis eilegi, aga lihtsalt teises suunas. jalutasingi, jõudsin isegi kohale, aga tunne on jube kahtlane. tavaliselt jääb õpetaja ikka 15 minutit hiljaks, aga üks poiss on alati minust varem juba ukse taga ootamas. täna ei olnud aga kedagi. ja voila,  ei tulnudki kedagi. hiljem sain aru, et müstiline eileõhtune telefonikõne, millele ma gymi tõttu vastata ei saanud, tuligi sealt kandist. parem hilja, kui mitte kunagi. õppetund: lae oma telefonikrediiti, siis saad inimestele tagasi ka helistada. igatahes ma siis mõtlesin, et mis seal ikka, istun seal pargis siis ja joonistan omaette. alguses oli päris tore, ostsin veel õuna ka ja seadsin ennast ilusti pingi peale sisse, aga siis tuli tuul ja natuke pilvi ja nahk oli ka mõnusalt punane – kõik see võrdub muidugi külmaga. pealegi ei olnud mul just midagi eriti sooja ka seljas ning rohkem polegi vaja. kannatasin aga need poolteist tundi ära. kunstiteoseid ei suutnud seal lõdisedes leiutada, kritseldasin niisama. lasin ennast vabaks. tulemusega rahul ka ei ole, aga ajaviiteks kõlbas kahhh.

nagu te vist aru saite, väljendasin piltidel oma hetkeemotsioone. lisaks arusaadavale eesti keelele ka j’ai froid = mul on külm.

avastasin seda ka, et mu blogi kannatab pildipuuduse all, seega siit see nüüd tuleb. natuke joonistamisminevikku.

järgmise korrani!

vaadake kõik the fountain’i,   tõsiselt hea film.