prantsuse mentaliteet

ma peaks ammu juba magama.

aga ei. jätsin mariga hüvasti, kuigi tegelikult oli veel palju  öelda. nii hea oli rääkida kellegagi, kes tuleb samast kohast. sai TIK’i gossipit teada natuke, mari on ikka päris hästi kursis kõigega. lõpuks  jõudsime isegi kruusimägi’ni ning otsustasime, et ta on hea direktor. vaatasime ju TIK’i  sõbrapäeval tehtud videoid, väga nostalgia tunne tuli peale ja kõige lõpuks nägin veel oma vana klassi selle aasta klassipilti. ning kuigi nad ei ole tagasi tulles enam  mu klass, siis tegelikult südames ikka natuke on küll. ohhjahhh,  liiga palju ei ole mõtet ka mõelda.

iseenesest oli see üks tore nädal. täna käisime 8kesi klassiõdedega versailles starbucksis, sest see on meie koolile kõige lähem. hiljem näitasin marile veel chateau’d ka. elise, kes seal varem elas, tegi meile giidi, väga hästi lausa. ainult ta ütles, et prantsuse keel on kõige raskem keel, mida õppida. khmkhm,  ma ei oleks selles nii kindel. meie ungari ja eesti taustaga tüdrukud, kes käänavad igat sõna 14 erinevas käändes, väga reeglite vabalt, ainult köhatasid mõttes. kata üritas teda veenda, et mandariini keeled on märksa raskemad, ise salaja ungari keele peale mõeldes, aga see ei läinud läbi. prantsuse keel on ikkagi maailma raskeim. aga sisimas tean ma ikkagi, et see oli vaid ühe tõelise prantslase naiivne mõttelõng, eesti keel on märksa raskem, rääkimata hiina keelest.

tahaksin elise’i eesti keelt õppimas näha, siis ta saaks aru. aga fakt on see, et ega teda ei huvitagi miski muu kui prantsuse keel. mari mainis ka ühte huvitavat asja. talle on inglismaal korduvalt öeldud, et oh, sa räägid nii hästi inglise keelt, mul on häbi, et ma ei saaks niimoodi eestisse tulla ja teie keelt rääkida. mitu korda seda minuga siin juhtunud on – täpselt null. näitab ju natuke suhtumist või mis?

ei tegelikult on siin endiselt hea. lihtsalt võtke teadmiseks.

ilusat vaheaega mulle.