koduus

aga enne seda juhtus palju asju.

neljapäeval käisime bergamos, üks hästi armas väike linn milano lähistel. jalutasime ja sõime head lasanjet ja käsitöö jäätist. õhtul tuli jälle mingi seltskond meile külla. seekord oli see segu itaallastest, prantslastest ja ameeriklastest. kokkuvõttes oligi meid liiga palju, nii et kata, hippo ja mina läksime hoopis pizzeria'sse kolmekesi ehk nüüd sain selle tõelise pitsa ka ära söödud. kogu asja juures on aga kõige tähtsam fakt see, et hippo räägib meiega ja on täitsa normaalne. seda ei juhtu iga päev, ma ütlen. progressssssssssssss.

eile jalutasime veel. üritasin postkontorist marke osta, aga siis saadeti mind kuskile edasi ja lõpuks ma ei saanudki oma marke. nüüd pean milanost ostetud kaardid ikkagi prantsusmaalt saatma, seega vabandust, aga seekord läks niimoodi. õhtul tulid  muidugi jälle külalised, üks pablo oma tütrega. nimelt pablo on furla (hästi ilusad ja kallid kotid) mingisugune tähtis juht, tegelikult on ta astrofüüsik, aga mis seal ikka, hea pea on ikka hea pea ja sellest olid tingitud ka igasugused huvitavat jututeemad. aperatiivi võtsime meie juures ja siis läksime restorani, viimane kord veel üks pasta. ma pole kunagi varem nii palju pastat söönud kui selle nädala jooksul, seega nüüd lähme dieedile vist. kuigi tegelikult ei ole see ka tähtis. ma tean, et see võib juba ära tüüdata, aga ma imestan ikkagi endiselt – tulen jälle oma jututeemad juurde tagasi. milanos hakkas neljapäeval/reedel moenädal ja nooh eks meie külalisedki on seal tihedad külalised, täna pidid nad veel armani defileele minema ja muud sellist tähtsusetut (loe: ma annaks kõik, et ise nende asemel olla). valerie ja pablo rääkisidki õhtu otsa, kuidas gucci grupil läheb hästi, giorgio armani on üks tore mees, aga tema finantsjuht (vms) on ikka täielik null, pealegi fendi juhatuses on praegu rasked ajad ja suur korralagedus ja kui keegi tunneb, et on seda väärt, siis nad otsivad praegu uut direktorit ja muidugi ei tohi ferragamo’t unustada, sest uued disainerid on ikka täielikult selle märgi ära tapnud, mitte midagi klassikalist pole enam alles (kuhu see maailm küll niimoodi jõuab), lõpuks la perla, kelle ameeriklastest uued omanikud on ka taseme liiga alla lasknud, la perla oli vanasti ikkagi lukskaup, enam nähtavasti mitte. ja muu selline tühi loba ehk seda mängu mängitakse väga kõrgete panuste peale. ilmselgelt mul on veel vaja õppida. iseenesest on huvitav kuulata ja nii, vb panen alateadlikult midagi kõrva taha ka, äkki läheb tulevikus vaja.

kuid nüüd ei tohi kindlasti ära unustada seda, kuidas me täna koju jõudsime. tõusime varakult, jõudsime lennujaama varakult, kõik oli imelikult korras ja eelmise laupäeva segadust õnnestus meil edukalt vältida. tunni ja kümne minutiga olimegi juba pariisis ja ootasime oma pagasit, hakkasime rongi peale minema ja siis selgub, et RER ei tööta. kujutate ette, et koolivaheajal otsustavad tähtsad lennujaama onud, et äkki hakkaks ehitama. see inimestehulk, mis charles de gaulle’i lennujaama iga minut läbib on meeletu ja enamus kasutavad sealt lahkumiseks rongi, seega kogu olukord lõhnab juba kaugelt katastroofi järgi.  muidugi ei ole nad nii õelad, et jätaksid kõik need tuhanded ilma milletagi, aga süsteem oli ikka märksa keerulisemaks tehtud. kõigepealt pidime väikse rongiga lennujaama teise otsa sõitma (nagu kilud karbis ofkoooorsss), siis ootasime miljon aastat bussi, siis istusime bussi (veel rohkemate kiludega), sõitsime 20 minutit, siis võitlesime ennast mitry-claye rongijaamas piletikontrollist läbi ja istusime rongiiii, et koju minna, aga enne pidime veel poole peale rongi vahetama, sest meie oma ei sõitnud lõpuni välja. lõpuks olime st.remys, sabine tõi joelle’i juurest auto ja nüüd olen turvaliselt taas oma voodis. kogu see jant roissy’st koju kestis keskelt läbi veidi alla 4 tunni! me oleks võinud kolm korda veel milano vahet sõita, väike mõttelõng.

lihtsalt teile teadmiseks:

te ei tea, kui väga ma tahaksin kasutada väljendit “bussi või rongi võtma”, see tundub nii kuratlikult loogiline, et transpordi vahendeid võetakse, aga kuna mari tuletas mulle meelde, et eesti keeles ei ole grammatiliselt korrektne kedagi niimoodi võtta, siis jah, seekord ma siiski veel lähen rongi peale. aga see on ikkagi raske, lihtsalt jätke meelde endale. kõik see on tingitud prantsuse keelest muidugi.

alejandra läks täna hommikult alpidesse suusatama! mehhiklane alpides,  geniaalne kas pole ? ta nägi see aasta siin teist korda lund ja juba mägedes. kui me lennukiga alpidest üle sõitsime, siis tegime pilti ja näitasime, kus ta järgmise nädala veedab. reedel oli ale veel kindel, et kui ta tõesti peaks ellu jääma, siis arvatavasti lahkub ta sealt kiirabihelikopteris murtud jalaga. eks me siis laupäeval näeme.

homme saabub meile üks 15-aastane ameeriklanna, kes on küll väga tore ja nii, aga midagi pole parata, ta on ameeriklane. mul on midagi ameeriklaste vastu, nad ei ole samasugused. öelge, et olen rassist, aga ma ei suuda ennast tagasi hoida. kõige toredam on muidugi see, et arvatavasti pean mina temaga terve nädala koos veetma, sest kata vend tuleb esmaspäeval ja siis ma jäängi üle, et beccale pariisi näidata. arvatavasti eriti intelligentseid jututeemasid üles võtta ei saa, aga elame näeme.

lumi vist juba sulab teil seal vaikselt, kas pole ?