linnad

oleme ja elame.

ma jäin laupäeva õhtul haigeks. see oli täpselt nii, et jõudsime jalutuskäigult tagasi ja siis pea lõhkus nagu ma ei tea, mis asi ja süda oli ka paha. magasin, ärkasin üles ja siis oli veel hullem. sõin ühe banaani ja kõik tuli kohe välja. hea algus, kas pole? siis magasin veel ning hommikuks oli kõik korras. ma ei tea, mis asi see oli, aga hea, et see nüüd möödas on. kahjuks aga ei saanud ma ühest tõelisest itaalia õhtusöögist osa võtta. nimelt sabine ja valerie sõbrad tulid meile, aga  ma isegi ei kuulnud, kuidas nad kõva häälega laua taga juttu ajasid. vot nii sügav uni mul oligi.

eile jalutasime palju, sõime tõelist itaalia jäätist ja nautisime päikest. täna hakkas muidugi sadama, aga see meid ei takistanud, jalutasime veel. õhtul lähme la scala’sse kontserdile, klassikaline muusika ei ole minu teema, aga see on ikkagi la scala.

 

 

nii palju siis igavast päevaplaanist. nüüd sellest, mida ma siin olles tähele olen pannud. milano on üks keeruline linn, selles mõttes, et ükski tänav pole siin sirge ega otse. pariisis on kerge, aga siin on isegi kaardi järgi raske liigelda. muidu on õhus sellist tõelist lõunamaa hõngu, mis sest, et praegu on talv, see pole tähtis. tänavad on kitsad ja käänulised, majad on värvilised ja uhked, aga kuna II maailmasõjas läks palju sellest ilust kaduma, siis ehitasid nad kiiresti ja veidi mõtlematult, seega nüüd on üldine valitsev arhitektuur segunenud kommertslike kastidega.aga võibolla niimoodi siis oskadki seda õiget ja algset rohkem hinnata. enamustel majadel on sisehoovid, mida näeb ainult hommikuti, kui majahoidja väravad posti jms jaoks lahti teeb, just siis tuleb sealt vahelt sisse vaadata, sest seal kõik see nii öelda “peidetud” ilu ongi.

leian, et prantslased on iseenesest natuke sõbralikumad, aga itaallased seevastu märksa temperametsemad. juba riietumisstiilis on erinevus – pariisis jalutavad ringi lihtsad, aga stiilsed, milanos meeldib kohalikele rohkem üle pakkuda, rohkem värve ja sädelust. moeajakirjad on siin  naeruväärselt odavad ja starbucks’i pole, sest piimaga kohv on rohkem lastele.

muidugi olen tegelikult natuke segaduses, sest ma ei saa jälle enam mitte midagi aru, sellest, mida inimesed räägivad ma mõtlen. olin juba prantsusmaal ära harjunud, et mõistan inimest, kes mu käest abi palub, rääkimata poeteenindajatest, siin aga vahin kõigile, kes minuga rääkida üritavad lollaka näoga otsa. isegi tere ei suuda öelda ja kui vabandada tahan, siis tuleb ainult pardon suust välja. räägitakse küll, et prantsuse keel on itaalia omaga väga sarnane, aga itaallased räägivad veel kiiremini.

la scala, here we come!