kõik möödus rahulikult kuni me lennujaama jõudsime.
hommikul 5.55 üles ja roissy poole teele, olime oma ajakava järgi täpselt õigel ajal kohal, aga kuna vaheaeg hakkas, siis lennujaam kihas puhkusest unistavatest prantslastest. kogu lugu lõppes sellega, et olime 15 minutit oma lennu väljumist alles pagasi check-in’st läbi lasknud ja ees oli veel miljonimeetrine turvakontrolli järjekord. viis minutit ootasime normaalselt, aga siis tuli välja, et me pole ainsad, kelle lend 5 minuti pärast väljub, seega hakkas üks seltskond kõvasti kisa tegema ja meid lasti natukene ette. siiski meid oli palju ja igaüks tahtis erinevas suunas minna ning 9.35 tegi tore lennujaamatädi mulle veel turvakontrolli, see oli muidu täpselt see hetk, mis oli märgitud lennuki väljumisajaks. igatahes jooksime siis kuskile roissy teise otsa ja õnneks buss oli veel ees. jõudsime 9.45 oma istmetele ja keegi ei teinud teist nägugi, et lennuk 20 minutit hiljem startis.
sõitsin esimest korda lennukiga üle alpide, mis oli üks meeliülendav kogemus, sest päike paistis ja tipud olid lumised ning natuke pilvede sees ning voila. kõik see võrdub üks kaunis vaatepilt.
minu kohver oli teine, mis pagasilindile jõudis ja olimegi milanos. valerie tuli meile vastu, mahutasime kuidagi oma kraami autosse. ja ma pean mainima, et mu kohver kaalus 15 kg ning mu toas on veel enormement asju, ma ei tea, kuidas ma tagasi tulen. aga selle peale ma veel ei mõtle. oleme nüüd val’i korteris milano kesklinnas, pmst la scala vastas. korter on pehmelt öeldes väga suur ja väga ilus. kõrged laed, kõikidest tubadest vaade siseõuele (ma näen oma aknast korteri teises otsas olevat hippot), ilm on ka veebruari kohta mitte halb, 13 kraadi ja päike paistab. juba ootan linna peale minekut. itaalia keel on ka väga kihvt minu arvates ikka.
laupäeval oli linnas üks suur karneval. väga suur. kõik olid kostüümides ja pritsisid aerosoolidest vahtu. rahvast oli liiga palju, aga äge ikkagi.
ees on veel nädal aega itaaliat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar