head vabariigi aastapäeva, kallid kaasmaalased!

täna oli siin milano interi ja chelsea jalgpallimatš.

itaallased võitsid, aga milano oli inglasi  täis. sõime kohvikus jäätist ja külastajaks olime meie ning saalitäis jalgpallifänne õlleklaaside taga. nad jalutasid linnas ja jalutasid pargis, ostsid sinivalgeid salle ja rikastasid siinset õhku inglise kultuuriga. meie käisime necchi villas, mis oli päris kobe maja. see oli majamuuseum, aga väga 30ndate avant-garde, seega poleks paha ise sellises elada. lisaks olen päris palju linna avastanud ja ringi jalutanud/vaadanud. avastus on see, et milano on ikka väike linn võrreldes pariisiga. igale poole saab jala minna, imeline. elu on kergeks tehtud.

veel mõned tähelepanekud lihtsalt.

• itaallased on rassistid. nad ei tunnista seda, aga see on tõsi. kui pariisis ringi jalutada siis võid kohati isegi ära unustada, et viibid euroopas. siin aga sammub tänavatel tõupuhas valge rass, kohati küll leidub pilusilmseid, aga tumedanahalisi peaaegu polegi.
• iga nurga peal on rollerid ja just need ägedad vespad ja muidugi igas värvitoonis. isegi eraldi parkimisplatsid on neile, armas iseenesest.
• itaallastele meeldib näidata, et neil on palju raha. neile meeldib teha sisseoste kõige kallimates butiikides ja ennast üles lüüa, ennast nähtavaks teha. siiski nad ei tee seda maitsetult,  nad teevad seda nii, et sa lihtsalt pead järgi vaatama ja tõdema, et nad tõesti näevad sinust paremad välja.

ja täna käisid meil jälle külalised. hästi sümpaatne prantsuse paar, tõsiselt sümpaatne ikka. valerie kohtus nendega siis, kui ta taiwani kolis,  nad olid samas lennukis ja hakkasid lihtsalt rääkima ning nüüd kui valerie milanosse kolis, siis nemad kolisid ka. maailm on väike. aga tegelikult ma ei tahtnud sellest rääkida. ma avastan ikka aeg ajalt, et siin elatakse natuke teistmoodi. enne just rääkisin perega eestis ja emal on plaan uus auto muretseda, philippe’il, kes meile külla tuli on sama plaan, ainult et hinnaklass on teine – kas võtta jaguar või pontiac ? valerie rääkis, kuidas ta derek lam’i (moedisainer,  hyper connu) ja anna wintour’iga kohtus. valerie’l on korter new yorgis, kaks pariisis ja ise on ta milanos. pole paha. aga tegelikult on nad täiesti normaalsed inimesed, lihtsalt teenivad ja kulutavad rohkem ning nad on selle välja teeninud, sest valerie töötab ikkagi meeletuid tunde.

la scala oli suurepärane, eriti interjöör.

võtan veel, mis võtta annab.