midagi head

valik sabine’i piltidest aasta jooksul.

v

 

 

ÄÄRMISELT ÄRRITUNUD

ma vihkan sncf’i ja prantsusmaa bürokraatiat. kasseerige jah 14 tuhat ja siis unustage meid ära. ma tahaks kedagi lüüa praegu.

*****

vaadake parem filmi, mille jaoks me dekoratsioone joonistasime.

*****

see nädal oli ametlikult kõige nõmedam nädal selle aasta jooksul. loodan, et olen võimeline kunagi maailma veel positiivse pilguga vaatama. praegu ei ole selles enam nii kindel.

kuldraamat

mu uus navigo jõudis laupäeva hommikul postiga minuni!

siiski jäin koju,  sest ärkasin siis, kui teised juba uksest välja läksid. tegin livre d’or’i ära – mälestusleheke sellest aastast. iga vahetusõpilane, kes tahab, teeb enda ja oma ning siis need pannakse kõik kokku üheks suureks raamatuks, mis me aastalõpus kingituseks saame.

tegin lihtsalt, aga olen tulemusega rahul. 

plaan

see nädalavahetus olen ma kinni.

pole raha, pole navigo’d = istun kodus, väljun ainult kunstitundi ja axel’i ning hostvanaisa sünnipäevale. mitte et homme pariisis yfukatega piknik ei toimu või et me klassiõdedega kinno ei lähe. mina olen aga kodus.

aitäh universum,  hoian siis seekord ühe starbucksi latte pealt raha kokku ja lähen jooksma.

neljapäeva pärastlõuna

MA OLEN ELUS VEEL :)

raske

just siis kui kõik tundus kõige parem.

kaotasin eile umbes 50 meetri raadiuses oma rahakoti. jooksin postkontorist bussi peale ja voila,  läinud (vb panin koos kirjaga postkasti, vb kukkus kotist välja, igatahes mul seda enam ei ole), muidugi koos minu transpordi-, panga ja ID-kaardiga. seega kustutage siis oma peast see imeline pilt minu uuest lillelisest rahakotist ja asendage see näiteks ühe palmisaarega vms.  bref, ma tõesti ei tea, kas see juhtus sellepärast, et niimoodi on mul peale kooli midagi teha – nt helistada immigratsiooniametisse, käia uut navigo’d tegemas või oodata nüüd selle aasta kolmandat pangakaarti,  ma tõesti ei tea, aga nii see läks. täna olin suhteliselt masendavas olekus. mitte, et rahakotis oli midagi asendamatut ja eluliselt tähtsat, aga ma ei saa aru, miks universum mulle niimoodi ära tahab teha kogu aeg. ma enda arvates ei ole mingisugune sarimõrvar või lurjus, aga kohe, kui ennast paremini tundma hakkan, tuleb kuskilt mingisugune mats ja paneb täiega ära. minu imeline dieedihakatis läks ka täna kahe maailma vahel kuskile kaduma. kõik tundus hall ja kole ning tegelikult nagu eriti suurt põhjust polegi. see oli lisaks vist esimene kord, kui ma tõesti mõtlesin, et palju kergem oleks praegu eestis olla ja mida ma üldse siin üritan.

nüüd õnneks hakkan oma esmasest pettumusest taastuma. eks elu läheb edasi ja mis ei tapa, teeb siiski tugevaks, aga ühel hetkel oled lihtsalt väsinud aina tugevamaks muutumast. vahel tahaks lihtsalt elu nautida, mitte kogu aeg võidelda, võidelda mingisuguste nähtamatute jõududega, mis tegelikult ei eksisteerigi.

tegin siin filosoofiat veidi. naerge, kui tahate, aga tegelikult ei olnud üldse naljakas.

kandidaadid

leidsime sügisel prantsusmaale tulijate seast oma lemmikvahetusõpilase (lisaks helenale, annikale ja teelele, sest ma olen patriootlik).

meet christian  : D

 

lihtsalt huupi viskan ühe küsimuse õhku praegu. juhul kui keegi teist kolmest eestlannast, kes järgmine kooliaasta siia jõuavad, mingil põhjusel mu blogi loeb ja tahab minuga ühendust võtta või midagi küsida, siis ma olen igati valmis aitama. võib kommentaaridesse midagi kirjutada ja muidugi on meil veel facebook jms imeasjad.

c’est tout.

 

nädalavahetus

LAUPÄEV

PÜHAPÄEV

 

 

käisime prantsuse YFU eelorientatsioonil vabatahtlikeks.

tõde

hakkab lõppema.

näiteks neljapäeval tegin oma viimase spordieksami,  seekord siis korvpallis. mul pole aimugi tegelikult, kuidas mul läks. eriti sellepärast, et siin ei hinnata mitte ainult mängu, vaid peab ka kaks kaitse- ja ründeplaani tegema ning siis peab neid veel enam-vähem järgima ka. hahaa, liiga prantslaslik, kõik mõttetu tuleb hästi keeruliseks muuta. kogu asja mõte on aga see, et kehaline on siis selleks korraks läbi ja neljapäeval hakkavad tunnid nüüd lõppema kell 11 hommikul. :) suhteliselt suvi.

vaikselt veereb: natuke pariisi, natuke kooli, veidi kunstitunde ja päike.

lihtsalt selgituseks üks asi veel. see, et ma 2.juuli hommikul berliini jõuan, ei tähenda, et ma juba kolmandal kodus olen. enne on meil seal viiepäevane lahkumisorientatsiooni YES! ja siis 6.juulil stardime lõpuks bussiga kalli eestimaal poole teele. mul pole aimugi, kui kaua see aega võib võtta, aga loodame siis, et kaheksandal olen kodus.

ilmateade

lõpuks ometi.

ma ei tea, kui palju teid ilm just huvitab, aga õnneks tuli suvi nüüd lõpuks tagasi ja võttis 25 soojakraadi ka endaga kaasa. mulle sobib,  vähe rõõmsam on olla kohe. võtsin just ahjust tumepruunid šokolaadiküpsised ning juba lõhnast on aru saada, et need on imemaitsvad. samal ajal üritan ma aga siin juurde võetud 4 kg uuesti maha saada ning leppisin seekord ühe pooliku naudinguga. ega ma muidugi niisama küpsetama hakka tegelikult,  nimelt saabub õhtul pool klassi cannes’ist tagasi ja kuna ma olen juba kord selline ääretult lahke ja sõbralik tüdruk, siis mõtlesin, et teen neile väikse üllatuse.

see nädal on koolis muidu niimoodi vaikselt ja rahulikult möödunud, samas on tore ka. 13 inimesega klassis on kohe palju kodusem tunne. õpetajad on vähem õpetajad ja rohkem inimesed ning meie oleme seevastu ka palju paremini koheldavad. imekombel olen ma tänu sellele ka isegi märksa rohkem tunnis töötama hakanud. tavaliselt on need kolm välismaalast rahulikult oma kohal ja võivad enda pärast joonistada ka, kui tuju on, sest õpetajatel on rohkem tegemist prantslaste bac’iks valmistamisega, aga viimased kolm päeva olen oma sõna ka sekka öelnud. juhuu.

*****

loen kohusetundlikult eesti moeblogisid ja imestan, millest kõigest ma ilma olen jäänud. niikuinii ma erki moeshow’le ei jõua ning lisaks pole ma üheski neist poodidest käinud. ja siis ma veel arvasin, et tunnen tallinna kaltsukaid,  ilmselgelt on mul veel palju õppida. nüüd ma siis tean, mida ma esimesel nädalal koju jõudes tegema pean (lisaks muidugi ühele (või mitmele) suurele peole).

http://castleoffashion.blogspot.com/2010_05_19_archive.html

sõnatu

ma sain praegu meili, mis sisaldas selle vahetusaasta täpset lõpuaega prantsusmaal. 1.juulil kell 20h20 lähen ma gare de l’est’is rongi peale ja sõidan berliini, kuhu ma jõuan 2.juuli hommikul kell 8h59. ja see oligi kõik.

ma teadsin, et see üks päev pidi see tulema, aga praegu on veel liiga vara.

ma ei suuda nutta ega ka naerda, olen lihtsalt šokis.

teade

kahe maailma vahel.

lõpetasin just meeleheitel koduperenaiste kuuenda hooaja ja päike otsustas ka nüüd lõplikult välja tulla, hea on olla. eile rääkisin vanematega ning võin ametlikult öelda, et 13.juunil on siia oodata ühte suurt eesti delegatsiooni eesotsas minu perega. trallalaaa! mitte, et ma siin meeletult õnnetu oleks, aga üritage ise peaaegu aasta aega oma päris perekonnast eemal olla,  väike igatsus tuleb ikka. igatahes olen õnnelik, 3 ööks  broneerisime hotelli pariisi ja teise poole nädalast lähme lõuna-prantsusmaale ühe tuttava juurde. päris hea plaan minu arvates. :) lisaks ostavad nad enne reisi veel ühe korraliku peegelkaamera ja see on ka super uudis, sest mul on juba päris kaua aega õige fotoaparaadi järgi isu olnud. nüüd saan reaalselt normaalseid pilte teha ning neid samu reaalseid pilte ka enda blogisse üles panna. juhuu.

selle peale ma muidugi ei mõtle, et kaks nädalat peale nende lahkumist pean ka mina prantsusmaa tolmu taldadelt pühkima. sinna on veel kaua aega.

teistmoodi

ma seedin praegu.

seedin nii olukorda, kui ka lõunasööki. ma olen nüüd ju viis päeva normaalne vahetusõpilane – peres ja klassis ainuke välismaalane. naljakas on. ärkasin hommikul üles ja esimene asi oli, et huvitav, kas kata magab veel või mitte. siis tuli aga newsflash ning mulle meenus, et isegi kui ta magab, siis ega see mind nüüd paar päeva palju ei puuduta. eile läksin muidu teistega hommikul gare de lyoni, saatsin rõõmsatujulised filmigurmaanid cannes’i poole teele ning hakkasin uue eluga tutvuma. natuke kurb on üksi, aga samas, ausalt öeldes kulub vahel ära ka, eks siis kolmapäeval on jällenägemisrõõm suurem.

iseenesest tegevusetuse all ma sellepärast kannatama ei pidanud. ostsin endale nüüd kahed uued päikseprillid! kuna mu viimased läksid ka katki ja üldse katastroof on see aasta nendega. mul on umbes kahe kuu jooksul olnud nüüd kokku viis paari erinevaid päikseprille. tegelikult ei ole sellega mõtet väga uhkeldada, pigem on see veidi naeruväärne. mis seal ikka, elu läheb edasi. õhtul oli jälle yfu vabatahtlikega väike õhtusöögike ja pärast tegime la nuit des musees, käisime kell 12 öösel pompidou muuseumis, see oli täitsa tore, aga lõpuks olin creveeeeeeee!

naudin nüüd oma üksikut pühapäeva ja loodan, et teised lõbutsevad siis cannes’is minu eest ka.

nouvelle star

lagerfeld

chanel’i cruise kollektsiooni catwalkil kõndis esimest korda pluss-suuruses modell,  crystal renn.

ma tean, et see vb ei ütle paljudele midagi, aga sympa ikkagi. kuigi ma pole kunagi väga lagerfeldi suur fänn olnud, üks on kindel, et tema uisapäisa otsuseid ei tee. midagi on ikkagi muutumas. 

 

 

lühidalt

ma olen teie üle õnnelik.

muidugi samal ajal, kui teie naudite suvesooja, on siin 8 kraadi. ma ei saa aru, kuidas ilm nii kiiresti muutuda saab,  isegi peale kaheksat kuud. igatahes kasutage siis seda ära! ma ootan omakorda pühapäeva, siis peaks 20 soojakraadi taas tagasi tulema.  parem oleks igatahes,  ma olen juba sellega vägagi ära harjunud. lisaks sellele,    kas hakkame siis järgmisest aastast eurodes rahaasju ajama?

ja võtke teadmiseks, et homme on jälle püha, seega kooli pole. reedel on kaks tundi inglise keelt ja siis on nädalavahetus. tegelikult olen vaikselt juba tüdinud mitte midagi tegemisest ja see ei ole üldse mitte valus sarkasm kallite eestlaste pihta, kes tõesti koolis natukenegi töötama peavad, vaid ma lihtsalt tunnengi nii. kuidagi kasutu tunne on ja kui kogu aeg on vaheaeg, siis kaob nagu vaikselt selle võlu ära ka. mõned väga luckyd tütarlapsed ja noormehed lähevad pühapäeval cannes’i muidugi, aga eks ma siis üritan pariisist viimast võtta.

iseenesest prantslased on kõige patriootlikum rahvas maailmas. ei, vb patriootlik pole hea sõna, ma ei tea tegelikult, kui palju nad oma riigist reaalselt hoolivad, aga iga isiksus ise on küll endast heal arvamusel ning seega see tõstab ka rahva üleüldise ego päris kõrgele. aga nad ise ei saa sellest aru ja see ongi kõige märkimisväärsem.

täna geo tunnis õpetaja küsis, miks brasiilia on teistest lõuna-ameerika riikidega võrreldes eriline, vastuseks kõlas see, et seal on meri, khmmkhmm,  portugali keel äkki? selle peale tegi üks tüdruk suured silmad, sest ta polnud elu sees sellist asja kuulnud (muidu meil käib klassis ka üks peaaegu brasiilane ning ta räägib emaga telefonis kogu aeg portugali keeles, aga mõned elavad siin maailmas silmad ja kõrvad kinni kaetult). lisaks küsimuse peale, et kust soja tuleb, vastati, et see on piimatoode või et seda leidub sushis. köhhh-köhh. vähemalt meil oli naljakas jälle. :)

sellise positiivse noodiga ma täna lõpetangi.

ainult pildid

käisin jälle alejandralt pilte varastamas.

ja ma ikkagi ei saa cannes’i. kurb, aga tõsi.