PALJU ÕNNE, YASSU! :)

eesti muusika

kuulsin just raadio 2’st kesköödisko mingisugust remixi.

tuli eesti meelde. eesti peod kaaa.

jaa.

koduus

aga enne seda juhtus palju asju.

neljapäeval käisime bergamos, üks hästi armas väike linn milano lähistel. jalutasime ja sõime head lasanjet ja käsitöö jäätist. õhtul tuli jälle mingi seltskond meile külla. seekord oli see segu itaallastest, prantslastest ja ameeriklastest. kokkuvõttes oligi meid liiga palju, nii et kata, hippo ja mina läksime hoopis pizzeria'sse kolmekesi ehk nüüd sain selle tõelise pitsa ka ära söödud. kogu asja juures on aga kõige tähtsam fakt see, et hippo räägib meiega ja on täitsa normaalne. seda ei juhtu iga päev, ma ütlen. progressssssssssssss.

eile jalutasime veel. üritasin postkontorist marke osta, aga siis saadeti mind kuskile edasi ja lõpuks ma ei saanudki oma marke. nüüd pean milanost ostetud kaardid ikkagi prantsusmaalt saatma, seega vabandust, aga seekord läks niimoodi. õhtul tulid  muidugi jälle külalised, üks pablo oma tütrega. nimelt pablo on furla (hästi ilusad ja kallid kotid) mingisugune tähtis juht, tegelikult on ta astrofüüsik, aga mis seal ikka, hea pea on ikka hea pea ja sellest olid tingitud ka igasugused huvitavat jututeemad. aperatiivi võtsime meie juures ja siis läksime restorani, viimane kord veel üks pasta. ma pole kunagi varem nii palju pastat söönud kui selle nädala jooksul, seega nüüd lähme dieedile vist. kuigi tegelikult ei ole see ka tähtis. ma tean, et see võib juba ära tüüdata, aga ma imestan ikkagi endiselt – tulen jälle oma jututeemad juurde tagasi. milanos hakkas neljapäeval/reedel moenädal ja nooh eks meie külalisedki on seal tihedad külalised, täna pidid nad veel armani defileele minema ja muud sellist tähtsusetut (loe: ma annaks kõik, et ise nende asemel olla). valerie ja pablo rääkisidki õhtu otsa, kuidas gucci grupil läheb hästi, giorgio armani on üks tore mees, aga tema finantsjuht (vms) on ikka täielik null, pealegi fendi juhatuses on praegu rasked ajad ja suur korralagedus ja kui keegi tunneb, et on seda väärt, siis nad otsivad praegu uut direktorit ja muidugi ei tohi ferragamo’t unustada, sest uued disainerid on ikka täielikult selle märgi ära tapnud, mitte midagi klassikalist pole enam alles (kuhu see maailm küll niimoodi jõuab), lõpuks la perla, kelle ameeriklastest uued omanikud on ka taseme liiga alla lasknud, la perla oli vanasti ikkagi lukskaup, enam nähtavasti mitte. ja muu selline tühi loba ehk seda mängu mängitakse väga kõrgete panuste peale. ilmselgelt mul on veel vaja õppida. iseenesest on huvitav kuulata ja nii, vb panen alateadlikult midagi kõrva taha ka, äkki läheb tulevikus vaja.

kuid nüüd ei tohi kindlasti ära unustada seda, kuidas me täna koju jõudsime. tõusime varakult, jõudsime lennujaama varakult, kõik oli imelikult korras ja eelmise laupäeva segadust õnnestus meil edukalt vältida. tunni ja kümne minutiga olimegi juba pariisis ja ootasime oma pagasit, hakkasime rongi peale minema ja siis selgub, et RER ei tööta. kujutate ette, et koolivaheajal otsustavad tähtsad lennujaama onud, et äkki hakkaks ehitama. see inimestehulk, mis charles de gaulle’i lennujaama iga minut läbib on meeletu ja enamus kasutavad sealt lahkumiseks rongi, seega kogu olukord lõhnab juba kaugelt katastroofi järgi.  muidugi ei ole nad nii õelad, et jätaksid kõik need tuhanded ilma milletagi, aga süsteem oli ikka märksa keerulisemaks tehtud. kõigepealt pidime väikse rongiga lennujaama teise otsa sõitma (nagu kilud karbis ofkoooorsss), siis ootasime miljon aastat bussi, siis istusime bussi (veel rohkemate kiludega), sõitsime 20 minutit, siis võitlesime ennast mitry-claye rongijaamas piletikontrollist läbi ja istusime rongiiii, et koju minna, aga enne pidime veel poole peale rongi vahetama, sest meie oma ei sõitnud lõpuni välja. lõpuks olime st.remys, sabine tõi joelle’i juurest auto ja nüüd olen turvaliselt taas oma voodis. kogu see jant roissy’st koju kestis keskelt läbi veidi alla 4 tunni! me oleks võinud kolm korda veel milano vahet sõita, väike mõttelõng.

lihtsalt teile teadmiseks:

te ei tea, kui väga ma tahaksin kasutada väljendit “bussi või rongi võtma”, see tundub nii kuratlikult loogiline, et transpordi vahendeid võetakse, aga kuna mari tuletas mulle meelde, et eesti keeles ei ole grammatiliselt korrektne kedagi niimoodi võtta, siis jah, seekord ma siiski veel lähen rongi peale. aga see on ikkagi raske, lihtsalt jätke meelde endale. kõik see on tingitud prantsuse keelest muidugi.

alejandra läks täna hommikult alpidesse suusatama! mehhiklane alpides,  geniaalne kas pole ? ta nägi see aasta siin teist korda lund ja juba mägedes. kui me lennukiga alpidest üle sõitsime, siis tegime pilti ja näitasime, kus ta järgmise nädala veedab. reedel oli ale veel kindel, et kui ta tõesti peaks ellu jääma, siis arvatavasti lahkub ta sealt kiirabihelikopteris murtud jalaga. eks me siis laupäeval näeme.

homme saabub meile üks 15-aastane ameeriklanna, kes on küll väga tore ja nii, aga midagi pole parata, ta on ameeriklane. mul on midagi ameeriklaste vastu, nad ei ole samasugused. öelge, et olen rassist, aga ma ei suuda ennast tagasi hoida. kõige toredam on muidugi see, et arvatavasti pean mina temaga terve nädala koos veetma, sest kata vend tuleb esmaspäeval ja siis ma jäängi üle, et beccale pariisi näidata. arvatavasti eriti intelligentseid jututeemasid üles võtta ei saa, aga elame näeme.

lumi vist juba sulab teil seal vaikselt, kas pole ?

ilm

VÄLJAS ON 16 KRAADI JA PÄIKE PAISTAB.

pas mal!

head vabariigi aastapäeva, kallid kaasmaalased!

täna oli siin milano interi ja chelsea jalgpallimatš.

itaallased võitsid, aga milano oli inglasi  täis. sõime kohvikus jäätist ja külastajaks olime meie ning saalitäis jalgpallifänne õlleklaaside taga. nad jalutasid linnas ja jalutasid pargis, ostsid sinivalgeid salle ja rikastasid siinset õhku inglise kultuuriga. meie käisime necchi villas, mis oli päris kobe maja. see oli majamuuseum, aga väga 30ndate avant-garde, seega poleks paha ise sellises elada. lisaks olen päris palju linna avastanud ja ringi jalutanud/vaadanud. avastus on see, et milano on ikka väike linn võrreldes pariisiga. igale poole saab jala minna, imeline. elu on kergeks tehtud.

veel mõned tähelepanekud lihtsalt.

• itaallased on rassistid. nad ei tunnista seda, aga see on tõsi. kui pariisis ringi jalutada siis võid kohati isegi ära unustada, et viibid euroopas. siin aga sammub tänavatel tõupuhas valge rass, kohati küll leidub pilusilmseid, aga tumedanahalisi peaaegu polegi.
• iga nurga peal on rollerid ja just need ägedad vespad ja muidugi igas värvitoonis. isegi eraldi parkimisplatsid on neile, armas iseenesest.
• itaallastele meeldib näidata, et neil on palju raha. neile meeldib teha sisseoste kõige kallimates butiikides ja ennast üles lüüa, ennast nähtavaks teha. siiski nad ei tee seda maitsetult,  nad teevad seda nii, et sa lihtsalt pead järgi vaatama ja tõdema, et nad tõesti näevad sinust paremad välja.

ja täna käisid meil jälle külalised. hästi sümpaatne prantsuse paar, tõsiselt sümpaatne ikka. valerie kohtus nendega siis, kui ta taiwani kolis,  nad olid samas lennukis ja hakkasid lihtsalt rääkima ning nüüd kui valerie milanosse kolis, siis nemad kolisid ka. maailm on väike. aga tegelikult ma ei tahtnud sellest rääkida. ma avastan ikka aeg ajalt, et siin elatakse natuke teistmoodi. enne just rääkisin perega eestis ja emal on plaan uus auto muretseda, philippe’il, kes meile külla tuli on sama plaan, ainult et hinnaklass on teine – kas võtta jaguar või pontiac ? valerie rääkis, kuidas ta derek lam’i (moedisainer,  hyper connu) ja anna wintour’iga kohtus. valerie’l on korter new yorgis, kaks pariisis ja ise on ta milanos. pole paha. aga tegelikult on nad täiesti normaalsed inimesed, lihtsalt teenivad ja kulutavad rohkem ning nad on selle välja teeninud, sest valerie töötab ikkagi meeletuid tunde.

la scala oli suurepärane, eriti interjöör.

võtan veel, mis võtta annab.

MINU EESTI PERELE

aeg lendab ja päevad mööduvad ning homme ongi iseseisvuspäev. ärge kartke, et ma pingviiniparaadist ilma jään, hakkan kindlasti homme interneti vahendusel tähtsate daamide kleite hindama.

tegelikult ma ei tahtnud sellest rääkida. mul oli hoopis teine eesmärk. ma mõtlesin, et ehk te (perekond Tabri) tahaksite minuga skype’i vahendusel rääkida. pole nagu ammu teinud seda enam ja mul pole telefonil raha (nagu tavaliselt, ma vihkan seda kõnekaardi majandust siin), seega ei saa teile kuidagi teistmoodi oma soovist teada anda. kirjutage mulle siis kommentaaridesse või saatke meil vms,  ma pmst olen homme hommiku poole vaba, et te teaksite.

see oligi kõik. nüüd lähme triennaali disainimuuseumisse. 

linnad

oleme ja elame.

ma jäin laupäeva õhtul haigeks. see oli täpselt nii, et jõudsime jalutuskäigult tagasi ja siis pea lõhkus nagu ma ei tea, mis asi ja süda oli ka paha. magasin, ärkasin üles ja siis oli veel hullem. sõin ühe banaani ja kõik tuli kohe välja. hea algus, kas pole? siis magasin veel ning hommikuks oli kõik korras. ma ei tea, mis asi see oli, aga hea, et see nüüd möödas on. kahjuks aga ei saanud ma ühest tõelisest itaalia õhtusöögist osa võtta. nimelt sabine ja valerie sõbrad tulid meile, aga  ma isegi ei kuulnud, kuidas nad kõva häälega laua taga juttu ajasid. vot nii sügav uni mul oligi.

eile jalutasime palju, sõime tõelist itaalia jäätist ja nautisime päikest. täna hakkas muidugi sadama, aga see meid ei takistanud, jalutasime veel. õhtul lähme la scala’sse kontserdile, klassikaline muusika ei ole minu teema, aga see on ikkagi la scala.

 

 

nii palju siis igavast päevaplaanist. nüüd sellest, mida ma siin olles tähele olen pannud. milano on üks keeruline linn, selles mõttes, et ükski tänav pole siin sirge ega otse. pariisis on kerge, aga siin on isegi kaardi järgi raske liigelda. muidu on õhus sellist tõelist lõunamaa hõngu, mis sest, et praegu on talv, see pole tähtis. tänavad on kitsad ja käänulised, majad on värvilised ja uhked, aga kuna II maailmasõjas läks palju sellest ilust kaduma, siis ehitasid nad kiiresti ja veidi mõtlematult, seega nüüd on üldine valitsev arhitektuur segunenud kommertslike kastidega.aga võibolla niimoodi siis oskadki seda õiget ja algset rohkem hinnata. enamustel majadel on sisehoovid, mida näeb ainult hommikuti, kui majahoidja väravad posti jms jaoks lahti teeb, just siis tuleb sealt vahelt sisse vaadata, sest seal kõik see nii öelda “peidetud” ilu ongi.

leian, et prantslased on iseenesest natuke sõbralikumad, aga itaallased seevastu märksa temperametsemad. juba riietumisstiilis on erinevus – pariisis jalutavad ringi lihtsad, aga stiilsed, milanos meeldib kohalikele rohkem üle pakkuda, rohkem värve ja sädelust. moeajakirjad on siin  naeruväärselt odavad ja starbucks’i pole, sest piimaga kohv on rohkem lastele.

muidugi olen tegelikult natuke segaduses, sest ma ei saa jälle enam mitte midagi aru, sellest, mida inimesed räägivad ma mõtlen. olin juba prantsusmaal ära harjunud, et mõistan inimest, kes mu käest abi palub, rääkimata poeteenindajatest, siin aga vahin kõigile, kes minuga rääkida üritavad lollaka näoga otsa. isegi tere ei suuda öelda ja kui vabandada tahan, siis tuleb ainult pardon suust välja. räägitakse küll, et prantsuse keel on itaalia omaga väga sarnane, aga itaallased räägivad veel kiiremini.

la scala, here we come!

siin me oleme

kõik möödus rahulikult kuni me lennujaama jõudsime.

hommikul 5.55 üles ja roissy poole teele, olime oma ajakava järgi täpselt õigel ajal kohal, aga kuna vaheaeg hakkas, siis lennujaam kihas puhkusest unistavatest prantslastest. kogu lugu lõppes sellega, et olime 15 minutit oma lennu väljumist alles pagasi check-in’st läbi lasknud ja ees oli  veel miljonimeetrine turvakontrolli järjekord. viis minutit ootasime normaalselt, aga siis tuli välja, et me pole ainsad, kelle lend 5 minuti pärast väljub, seega hakkas üks seltskond kõvasti kisa tegema ja meid lasti natukene ette. siiski meid oli palju ja igaüks tahtis erinevas suunas minna ning 9.35 tegi tore lennujaamatädi mulle veel turvakontrolli, see oli muidu täpselt see hetk, mis oli märgitud lennuki väljumisajaks. igatahes jooksime siis kuskile roissy teise otsa ja õnneks buss oli veel ees. jõudsime 9.45 oma istmetele ja keegi ei teinud teist nägugi, et lennuk 20 minutit hiljem startis.

sõitsin esimest korda lennukiga üle alpide, mis oli üks meeliülendav kogemus, sest päike paistis ja tipud olid lumised ning natuke pilvede sees ning voila. kõik see võrdub üks kaunis vaatepilt.

minu kohver oli teine, mis pagasilindile jõudis ja olimegi milanos. valerie tuli meile vastu, mahutasime kuidagi oma kraami autosse. ja ma pean mainima, et mu kohver kaalus 15 kg ning mu toas on veel enormement asju, ma ei tea, kuidas ma tagasi tulen. aga selle peale ma veel ei mõtle. oleme nüüd val’i korteris milano kesklinnas, pmst la scala vastas. korter on pehmelt öeldes väga suur ja väga ilus. kõrged laed, kõikidest tubadest vaade siseõuele (ma näen oma aknast korteri teises otsas olevat hippot), ilm on ka veebruari kohta mitte halb,  13 kraadi ja päike paistab. juba ootan linna peale minekut. itaalia keel on ka väga kihvt minu arvates ikka. 

laupäeval oli linnas üks suur karneval. väga suur. kõik olid kostüümides ja pritsisid aerosoolidest vahtu. rahvast oli liiga palju, aga äge ikkagi.

 

 

 

ees on veel nädal aega itaaliat.

prantsuse mentaliteet

ma peaks ammu juba magama.

aga ei. jätsin mariga hüvasti, kuigi tegelikult oli veel palju  öelda. nii hea oli rääkida kellegagi, kes tuleb samast kohast. sai TIK’i gossipit teada natuke, mari on ikka päris hästi kursis kõigega. lõpuks  jõudsime isegi kruusimägi’ni ning otsustasime, et ta on hea direktor. vaatasime ju TIK’i  sõbrapäeval tehtud videoid, väga nostalgia tunne tuli peale ja kõige lõpuks nägin veel oma vana klassi selle aasta klassipilti. ning kuigi nad ei ole tagasi tulles enam  mu klass, siis tegelikult südames ikka natuke on küll. ohhjahhh,  liiga palju ei ole mõtet ka mõelda.

iseenesest oli see üks tore nädal. täna käisime 8kesi klassiõdedega versailles starbucksis, sest see on meie koolile kõige lähem. hiljem näitasin marile veel chateau’d ka. elise, kes seal varem elas, tegi meile giidi, väga hästi lausa. ainult ta ütles, et prantsuse keel on kõige raskem keel, mida õppida. khmkhm,  ma ei oleks selles nii kindel. meie ungari ja eesti taustaga tüdrukud, kes käänavad igat sõna 14 erinevas käändes, väga reeglite vabalt, ainult köhatasid mõttes. kata üritas teda veenda, et mandariini keeled on märksa raskemad, ise salaja ungari keele peale mõeldes, aga see ei läinud läbi. prantsuse keel on ikkagi maailma raskeim. aga sisimas tean ma ikkagi, et see oli vaid ühe tõelise prantslase naiivne mõttelõng, eesti keel on märksa raskem, rääkimata hiina keelest.

tahaksin elise’i eesti keelt õppimas näha, siis ta saaks aru. aga fakt on see, et ega teda ei huvitagi miski muu kui prantsuse keel. mari mainis ka ühte huvitavat asja. talle on inglismaal korduvalt öeldud, et oh, sa räägid nii hästi inglise keelt, mul on häbi, et ma ei saaks niimoodi eestisse tulla ja teie keelt rääkida. mitu korda seda minuga siin juhtunud on – täpselt null. näitab ju natuke suhtumist või mis?

ei tegelikult on siin endiselt hea. lihtsalt võtke teadmiseks.

ilusat vaheaega mulle. 

ooootan

nädalad mööduvad kiiiiirelt.

laupäeval algab juba vaheaeg,  siis saab kaks nädalat vabadust nautida. laupäeval lähme milanosse ja teise nädala oleme kodus või kuskil seal kandis.

mari käib rõõmsalt iga päev pariisis,  va täna, sest ta tunneb ennast vist veidi tõbiselt. samas tal on veel kolm päeva aega, nii et ma usun, et ajapuudus teda ei kimbuta. eile käisime muidu kata ja alega versailles. tegime endale vaba päeva, aga kõik oli vanematega kooskõlastatud. kõik sellepärast, et yfu belgia oli nädalaks pariisis ja seal on kaks ungari tüdrukut, keda kata väga  kohata tahtis, seega oli üks väga hea põhjus, miks kooli mitte minna. vaatasime lossi üle,  ilus ja kuldne ja palju maale, mulle isiklikult meeldivad aiad rohkem, kui maja, aga jah hoone on muidugi kultuuriliselt tähtsam. pealegi oli seal üks eesti tüdruk ka. jeee! me oleme igal pool. :D

täna oli tähtis päev, sest tegime filos oma riikide kohta esitlused,  prantsuse keeles. jahh,  ma olen võimeline pooletunnist esitlust tegema. muidugi vigadega ja nii, aga ma arvan, et kõik said aru. rääkisin, et eesti ei ole mõttetu koht ja me oleme väsinud sellest, et kõik meid venelastega samaks peavad ning et tegime skype’i ja meil on ekool jms. ühesõnaga eesti on äge! pärast avaldasime oma  arvamust prantsusmaa kohta ka. olime ausad. kirusime geo ja ajaloo tunde, aga kiitsime sööki. kõik olid väga rahul, meie ka. üks verstapost on nüüd jälle läbitud. lisaks alustasime nüüd siis korvpalliga,  TIK’i kehaline tuleb nüüd kasuks,  aitäh plooman kõikide nende vabavisete harjutamise eest. mul läheb reaalselt nüüd seda vaja.

homme viimane päev ja siis juba vaheaeg. väga uskumatu,  väga.

mul on veel palju asju vaja siin korda saata.

HÕBEMEDAL!

ma isegi vaatasin seda sõitu,  aga ainult algust, sest siis otsustasid tähtsad inimesed prantsuse televisioonis, et murdmaasuusatamine pole tegelikult väga tähtis. seega ülejäänud sõidu ajal räägiti meile mäesuusaraja plussidest ja miinustest.

aga stardi nägin ära.

olen uhke, et olen eestlane.

väsinuuud ja õnnelik

HEAD SÕBRAPÄEVA KÕIGILE!

Vahepeal tegin oma escalade’i eksami ära ja Mari jõudis Pariisi. Seega reedel peale kooli Pariisi, jalutasime ja rääkisime juttu. Sain natuke Eestist gossipit kuulda ja elu on hea. Muidugi kohustuslik Starbucks ja Pariisi vaatamisväärsused. Laupäeval sama lugu,  elu on endiselt hea. Õhtuks jõudsime rõõmsalt Ale juurde, tegime neljakesi väikse tüdrukute õhtu. Sõime prantslaslikult hilja õhtusööki ja vestlesime, igasugustel huvitavatel teemadel. Tore oli.

Hommikul läksime uniste peadega Pariisi, sest vanavanemate juures oli lõunasöök. Mari tutvus ka nüüd prantsuse bourgeois ja nende kommetega ning elu on ikkagi hea.

Õnnelik, et saan nädal aega eesti keelt praktiseerida. Uskumatu, et juba on veebruar.

Vaadake siis olümpiamänge ja uskuge kevade tulekusse,  ükskord peab ju see lumi ära sulama.

Jätkan filosoofia kirjandiga.

otse südamest

ma pean seda teile kirjutama.

ma tean, et alati võiks paremini ja kiiremini ja veel uhkemalt, aga kõike ei saa, mida tahad. tegelikult oli selle keerulise lause taga peidus üks vabandus. nimelt seetõttu, et mulle tundub, et võibolla ei hoia ma enam kodustega väga suurt kontakti. aga asi ei ole selles, et ma teid täiesti unustanud olen ja kavatsen terve elu nüüd prantsusmaal veeta. lihtsalt olen praegusega niivõrd harjunud, et kõik ongi nagu päris. ja kuigi ma tean, et tegelikult on eestis üks igavene suur portsjon inimesi, kes tahaksid minust ehk tihemini uudiseid, on ikkagi raske kahte elu omavahel segada. just natuke aega tagasi avastasin, et mul on ainult 5 kuud veel jäänud, aga samas plaane on oi, kui palju ja pean sellest aastast kõik võtma.

aga see ei tähenda, et ma teie peale ei mõtle, otse vastupidi. te annate mulle veel rohkem jõudu juurde, et edasi minna ning lõpuks õnnelikuna teie juurde tagasi pöörduda. ma mõtlen ja olen nii tänulik, vaatan pilte ja vahel igatsen neid hetki tagasi ja see on kõik ainult tänu teile.

aitäh.

PALJU ÕNNE, KALLIS KRISSU!!! ;***

ma tean, et su sünnipäev oli eile tegelikult, aga see mind ei takista.

 

me oleme leidnud uue väga intrigeeriva jututeema.

praegu on nagu eestiski,  nädala sees talud seda koolirutiini, et nädalavahetusest viimast võtta. käisime beccale pariisi näitamas,  tal on praegu veidi kultuurišokk praegu, aga loodan, et kõik läheb paremaks. õhtul käisime kohalike sõbrannadega  väljas söömas ja reggae kontserdil. see oli ikka üks eriti hea kontsert. ma ei ole maailma kõige suurem reggae fänn, aga see õhkkond oli vapustavalt hea. võib-olla mängis rolli väike fakt, et suur osa külastajaid olid pilves ja isegi laulja suitsetas laval head ja paremat, aga mind see ei häirinud. terve saal liikus muusikarütmis ja aaah, see oli ikka väggggggga vabastav. teised läksid veel edasi kellegi juurde, aga me pidime koju minema, sest kata läks hommikul accrosport’i tegema,  et baci jaoks head hinnet saada. kurb, kurb. pühapäev möödus kirbuturgudel. j’adore!

muidu nagu veereb vaikselt siin. ei, tegelikult juhtus midagi ootamatut. meil oli ajaloos töö euroopa liidu ja ülejäänud kontinendi ajaloo peale (kuidas kaks blokki ühinesid jne) peale. aga nagu te teate ei lähe need tunnid mulle viimasel ajal väga peale, õpetaja küsis, et kas ma olen üldse varem EL’i kohta midagi õppinud. hmm,  jah, umbes kolm aastat tagasi või nii. igatahes oli meil siis controle ja no oleme ausad, see ei olnud just raketiteadus, aga paljudel õnnestus ikkagi 3-5 saada. ma sain 17, see oli klassi parim, ma endiselt ei usu seda, sest see oli ikka väga üleaisa töö mul. unustasin näiteks malta ja küprose ära ning pärast tundsin ennast halvast, sest diskrimineerisin neid niimoodi, nagu lääs teeb meiega. tõde on aga see, et sain hea hinde, sest see oli ammu õpitud teema. aga see ei tähenda, et ma praegu ennast natuke paremini nüüd ei tunne.

hmmm

igasuguseid asju on vahepeal juhtunud.

alustades yfu reunionist peaaegu juba nädal aega tagasi lõpetades eilse natukene yfu reunioniga. kõigepealt aga pühapäevast. pidime kell 10 hommikul juba pariisis olema ja seetõttu ööbisime ale juures, et hea rongi peale oleks minna. ma ei ole veel aru saanud, miks kokkutulek pühapäeva hommikul kell 10 peab olema, aga okei, olen ju ainult üks 70st vahetusõpilasest. jõudsime kolmekesi sinna ja olime ikka väga väsinud. õnneks või kahjuks ei olnud me ainukesed – kõik olid väga flegmad, rääkisid vaikselt ja uniselt. tegime siis oma kohustusliku yfu ringi, igaüks rääkis, kuidas läheb ja kuidas ei lähe. õnneks enamustel läheb, va kahel tüdrukul, aga sellest natuke hiljem. energizerid jäeti seekord ära, see oli plusspunkt. sõime palju ja hästi, rääkisime ja naersime.

kartsime kohutavalt, et kõik ülejäänud räägivad ülihead prantsuse keelt ja meie kolm lolli, kes endiselt vahel mingil määral inglise keelt praktiseerivad, peame häbi tõttu silmad maas hoidma, aga see ei olnud tegelikult üldsegi nii. kaks tüdrukut on küll jah ikka väga-väga arenenud, üks sakslanna ja austrianna, aga muidu pole siin häbeneda midagi. jeaah,  me areneme. reginaga saime eesti keelt rääkida isegi, aga see oli ikka väga imelik,  veel imelikum kui varem, sest kõnerütm oli täiesti vale ja mingisugused imelikud sõnad/väljendid tulevad vahele. lõpuks läksime vist prantsuse keele peale üle.

üldiselt oleme me kolmekesi ülejäänutest ikka väga erinevas olukorras, aga ausalt öeldes ma ei kurda absoluutselt. võib-olla keel kannatab mingil määral, aga meil on liiga hea seltskond. ma ei oska seda kirjeldada, aga see on selline kindlus- ja rahulolutunne. meil on peredega ka väga vedanud, kas või juba sellepärast, et sabine ja joelle on parimad sõbrannad ja kuna me oleme ka nkn kogu aeg ninapidi koos, siis mingil määral on meil nagu kaks peret. minu imestuseks on vist pooled 20st pariisi regioonis elavast noorest peret vahetanud, üks taani tüdruk hakkab isegi nüüd neljandat korda juba vahetama. lisaks on üks belgia tüdruk, kes ei saa oma perega absoluutselt läbi ja väidetavalt on see tema enda halva käitumise süü. kõik pole lihtsalt vahetusõpilase materjali. ning veel üks ameeriklane, kes arvab, et kõik läheb hästi, aga tegelikult perel on temaga suur probleem, sest ta on kogu aeg üksi ja keel ei arene väga kiiresti. nojaaah. ma ei oska midagi öelda selle peale.

ja kui te tahate teada, miks ma yfu siseinfoga nii hästi kursis olen, siis see on sellepärast, et mu hostema pmst juba töötab yfus, organiseerib igasuguseid asju ja värki, mis on väga geniaalne, sest nii me saame ka natuke organisatsiooni sisse vaadata. eile käisimegi pariisis yfu töötajate/vabatahtlikega õhtusöögil. nad arutasid seal, kuidas reunionid huvitavamad oleksid ning planeerisid igasuguseid väljasõite/muuseumikülastusi ja meie andsime nõu, kas see läheks noortele peale või mitte. see oli täiega mõnus õhtu, sest yfu’kad on kõik hästi sõbralikud ja hakkajad, lisaks üks mees töötab/omab mingisugust restorani ja siis ta tõi (ärge nüüd jumala eest üllatuge) ikka väga hea toidu endaga kaasa. meie tegime oma firmakooki les petits gateaux “franchement”. need on superb bons ja ma postitan varsti retsepti ka üles teile.

kuigi eile oli tore ja nii, siis tegelikult me lõpuks ei osalenud enam väga planeerimises, sest pauline’l olid uued prantsusmaale tahtjate ankeedid kaasas ja siis me uurisime neid ning hindasime kriitilise pilguga, naerisime kõvasti jms. see on naljakas, sest meie ankeetidega tehti ka niimoodi. tegelikult on yfukad ka täitsa tavalised inimesed. näiteks on seal üks alexandre, kes on päris äge kuju, rääkisime ja naersime temaga terve  õhtu, näiteks ühe mehhiko poisi üle, kes vaatab gossip girli ja teeb scrapbookingut,  tundub ju natukene sinna gay poole, kas pole ? :D tegelikult ma ei ole õel ja mul ei ole midagi geide vastu, aga see on imeline, et ta tunnistab oma ankeedis, et vaatab gossip girli.

palju õnne sünnipäevaks, cathleen! (tagant järgi, aga ikkagi pidin mainima)

ees on jälle üks kiire nädalavahetus, tuleb jõudu koguda.

kõike head!