šokolaad ja muud magustoidud

üks väga magus päev oli. kohe alguses vabandan regina ees, sest meil oli jumala kindel plaan teisi veel kutsuda (diego, nouria, silke etc), aga siis me ei olnud enam kindlad, kas üldse läheme. järgmine kord raudselttttt!

hommikul siis kohe alejandra poole, kust startisime umbes 10 paiku pariisi, šokolaadifestivalile. nimi ütleb kõik, mu kallid. see hetk, kui me esimest korda metroost väljusime ja 5. näitusehoone seinal silti “salon du chocolat” nägime, hüppasime mõlemad sisimas kõrgele õhku, sest minu arvates on küll väga imeline mõte terve festival šokolaadile pühendada. ja kui me lõpuks sisse saime, siis vaatasime suurte silmadega ringi - kaks saku suurhalli kokku pandud, šokolaadiputkasid ja -armastajaid täis. see vaatepilt oli suurepärane. lisaks olid seal šokolaadist kleidid ja mingi kokkamisosa, infoosa jms. jaa, seal oli palju šokolaadi, aga kuna pariis on kallis, siis šokolaad on ka kallis. ma ei ostnud midagi, peale macaronide. üks väike kohvi-, üks väike pistaatsia- ja üks suur šokolaadikoogike. alejandra pani jälle tarka: it’s a cookie that tastest like heaven. it is, it really is. (ale eelmine filosoofiline pärl: chocolate was created by god to punish women). mul oli tegelikult üks feil ka täna. nimelt oli seal bailey’s ka esindatud  ning neli naisukest tegid hoogsalt bailey’se, jäätise ja jää kokteile, muidugi jalutas tout le monde nendega meile vastu ja mõtlesime, et mis seal ikka, prooviks ka. aga saate aru, see naine küsis mult dokumenti! ma arvan, et selles kokteilis oli umbes 1% alkoholi ja ma saan täpselt kahe kuu pärast 18. mul ei olnud ausalt plaanis ennast nendest 1 cl’test minitopsidest purju juua,  nagu maitse mõttes või nii. mis seal ikka, alati ei saa kõike, mida tahad.

peale tohutuid emotsioone läksime normaalset sööki sööma ja ma võtsin mozzarella-tomati salatit, sest oli ju emmu teada, et õhtul tuleb üks suurem pingutus ette võtta. hüppasime korraks h&m, sest seal olid allahindlused. ma leidsin imelise manteau, mis oli täpselt mulle mõeldud, aga see oli 99 euri. olin suht kindel, et mul ei ole raha, hakkasin seda juba tagasi viima, aga siis üks tore neiu tuli lampi minu juurde ja ütles, vow,you found it here? it’s really cute. and i was like, what the hell, let’s try my credit card. and of course it worked,  mu päev muutus kohe paremaks. ma nii kujutan juba ette, kuidas ma seda oma loodetavasti saabuvate saabastega kandma hakkan, sest neljapäeva hommikul oli siin –1 kraadi. aga eile oli jälle päeval 17, ma hästi ei mõista seda kliimat siin veel. :D  joonistama jäin hiljaks ja siis olin megahajevil, ma ei tea miks. tegime vaase kardinal, aga need see riie oli mega kortsus ja vaasidel oli mustmiljon varju ja me tohtisime ainult sirgete joontega varjutada, mis oli minu jaoks täiega raske, en habitude ma lihtsalt sodin midagi kokku. seega oli see senini mu esimene suurem väljakutse.

 

**********************************************************************************************************

ja nüüd special osa, pühendatud ainult collette’i ja sabine sünnipäeva soiree’le.

see oli täiesti uus kogemus taaskord, aga ma ei imesta enam. jõudsime korterisse sisse ja esimese asjana oli meil vastas üks naine, kes võttis mantlid ja pani kappi. elutoas käis vilgas elu ja jutuvada, kõik olid megašikilt riides, kelnerid käisid šampuseklaasidega ringi ja laudadel olid eriti maitsvad ja eriti erilised suupisted, alatasa käis keegi küsimas, et äkki ma soovin veel midagi. suupisteid oli umbes kümme erinevat – nt foie gras aprikoosimarmelaadi ja kaaviariga röstitud mandlileival (you get what i mean). ja siis me seisime seal ja rääkisime juttu (toujours prantsuse keeles), aga kuna 90 % rahvast oli üle 45 aasta vana, siis seltsisime rohkem roxane, gleni ja axeliga, see oli täiega mõnus, nad on täiega ägedad tüübid. hippo’t ma endiselt veel päris hästi ei mõista, ma arvan, et kata ja mina rääksime tema siblingutega rohkem, kui hippolyte ise ja me oleme kõigest vahetusõed. poissi huvitas vist rohkem see, et ta šampanjaklaas täis oleks (ma ei vihja millelegi:D).

peale oma elulugude vahetamist siirdus tout le monde laudadesse, nautis köögiviljalasanjet, peale seda toodi pulgakeste otsas suuvärskendus – kapsasse mähitud krevett kalamarja koriandri ja sidrunheinaga (aga mulle tegelikult ei meeldi koriander ja sidrunhein, ainuke halb maitseelamus). ja õhtu tippsündmus oli tordi välja toomine. aga see ei olnud tort, see oli kunstiteos või midagi veel enamat. ma oleks kindlasti pilti teinud, aga otsustasin mitte liiga turist olla. te oleksite pidanud seda nägema, viiekorruselised pulmatordid on selle kõrval kökimöki. teos koosnes kahest üliilusast ja maitsvast kreemitordist , ühest šokolaaditordist ja kõige peale oli megasuur kõrgeleulatuv eriti hea kreemiga pallikestest (mis olid karamelliga ühendatud) kuju/moodustis; kõik seda ehtisid trühvlid, kuivatatud puuviljad martsipaniga, suured karamellililled, dražeed. see oli imeline, ma olin täiesti sõnatu, kui seda nägin. VAUUUUUUUUUU. aga muidugi see polnud kõik, lisaks pakuti macarone, eclaire, trühveleid, värskete vaarikate ja valge šokolaadiga mandliküpsiseid, veel trühvleid , vaarika- ja kohvisorbetti ja teisi asju, mida ma ei jõudnudki proovida. ma ei oska midagi öeldagi, see oli lihtsalt selline elamus, et vähe pole. sabine ütles, et täna teeme siis veepäeva. :D

natuke veel õhtuatmosfäärist, minu kui vahetusõpilase pilgu läbi. ma ei saa midagi parata, ma vaatan alati inimeste juures esimesena nende riideid, märkan firmamärke jms. eile olid sünnipäeval 80-aastased daamid ja härrad, kes kandsid chanel’i, ferragamot, louis vuittoni, pradat etc. mitte et ma mingi hull märgijorss olen, aga minu jaoks oli see nagu hoopis teine maailm. kõik sisenevad diori/louis vuittoni kinkekottidega ja mina oma tuljaku kommikarbi ja tallinna küünlajalaga. :D ei, tegelikult colette oli väga rõõmus mu kingituse üle. kusjuures tädi, kes mu mantli  kappi pani kandis guessi teksaseid, aga mitte feiki, vaid päris. väike vastuolu, kas pole ?

kui me õhtul megaväsinult kodu poole kulgesime, siis tundsin täpselt seda tunnet, kui ma tulen tavaliselt vanavanemate juurest piritalt. sõidad linna teisest otsast (äärelinnast )läbi pealinna natuke kaugemale kui äärelinn. :))) feels like a true home.

and guess what i’m doing today? nothing (besides jogging and uploading my blog),  and i’m loving it.