i’m in heaven. tegelikult küll mere ääres, aga see teeb minu jaoks sama välja.
kaks ja pool tundi sõitu ja oledki kohal. poole teest ma magasin muidugi, ei tea küll, miks, aga väga hea uni oli. teekonna teise poole peal hakkasin normandia loodust imetlema, põllud ja sügisesed kirjud puud, helesinine taevas. esimest korda elus on sügis ilus aastaaeg, eestis on taevas alati ainult üks vankumatu hall mass, mis ei kavatsegi enne aprilli kuskile liikuda ning et seltsis segasem oleks ööbib tema juures ka paduvihm. siin läheb õhk küll jahedamaks, aga taevas on ikkagi naeratab. metafoor metafooriks, aga me jõudsime mere äärde!
houlgate on üks väike suvituslinn la manche ääres, majad on hiiglama suured, uhked ja ilusad, aga oma armsal viisil. see on nagu haapsalu, aga prantsuse moodi. mere äärt mööda läheb pikk promenaad, inimesed jalutavad. meri oli täna eriti rahulik, ma ütleks, et isegi plekk täitsa, aga ikkagi mõned üksikud jahid seilasid kaugusesse. ma tundsin, et jõudsin koju. jalutasime boulangerie’sse brioche ostma ja tagasi tulles katsusin vee ka ära. :)
maja on miljoni magamistoaga kihvt vana maja, kõikidest tubadest (va vannitubadest) avaneb hingemattev vaade merele ja linnale. mina ütleks, et suur maja on, aga tegelikult võrreldes kõikide teiste vanade ehitistega siin, on see suhteliselt väike. tegemist on ühe esimeste majadega houlgate’s (130 aastat vist), aga minu pärast võiks see sõjaväetelk ka olla, kui seal magada saaks korralikult, sest praegu on ainult meri tähtis. praegugi saan oma aknast tulede säras loode-prantsusmaa rannikut imetleda. ma ei kaeba. nüüd kui sain ametliku kinnituse, et prantsusmaal ikkagi on peale seine’i veel vett, siis tundub kõik peaaegu täiuslik juba.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar