ma ei tea kuidas ta selle leidis, aga mu ema saatis mulle selle kasutajatunnuse. trop genial!
ma ei ütleks, et nüüd midagi eriti põnevat ja tähelepanuväärset nüüd juhtunud on, aga ma ikkagi kirjutan. me saime oma filo dissert’id tagasi ja ma olen rahul isegi. kirjanduse omas oli mul märksa rohkem vigu, seekord oli isegi nagu päris peaaegu. prof kirjutas, et väga huvitav oli lugeda ja mul olid head filosoofilised ideed ja kuna see ongi vist asja mõte, siis praegu olen üks õnnelik annika.
except the fact, et mu jalg vedas mind kehalises alt. novembris on meil esimene bac, demi-fond (jooksmine). pmst peame 500 m aja peale jooksma, siis 10 minutit paus ja uuesti, 10 minutit pausi ja kolmas kord, aga enne igat korda peame oma eeldatava aja ütlema. minu jaoks on see raske, sest ma vihkan kiiresti jooksmist. täna tegime siis proovi, jooksin ühe ringi ära, aeg oli päris hea (minu kohta; tüdrukutest olin teine): 1.55 (sellega saaksin hindeks 17). ja pealegi ma ennustasin ka 1.55, seega parfait. hakkasime teist ringi jooksma ja mul lõi mingi jobu kramp lõi jalga, lõpetasin umbes veerandi ringi pealt. not great. ma arvan, et see on sellepärast, et ma olen viimasel ajal väga palju vähem jooksmas käinud kui varem ja vitesse pole kunagi mu parim külg olnud. eniveiz, vaheajal hakkame siis trenni tegema, lapsed.
see on lihtsalt üks äge leht, mille marjorie ja sympharine mulle kehalises kinkisid. hyper cool !
muidugi selgus üks huvitav asi veel, et vb me ei saagi bac’i teha. koolis me nkn ei saa, sest literature’s on ainult 26 õpilast koos meiega ja kui kolm (ehk siis meie, ägedad vahetusõpilased) ebaõnnestuvad, siis see mõjub kooli eksamistatistikale väga katastroofiliselt. kuigi ma usun, et kevadeks oleme me märksa arenenumad ja isegi vist võimelised eksamid positiivsele tulemusele sooritama, saan ma ikkagi tegelikult monsieur bailly kartustest aru. aga me üritame ennast candidat libre’na registreerida, siiski see pole ka kindel, sest me oleme lycee’sse sisse kirjutatud ja ühesõnaga mingi jamps värk käib. ma ei tea veel, mis saab.
ning kõige tähtsam avastus. see pole just maailma kõige tähtsam uudis, aga mulle on. kuna sabine’i õde edutati louis vuittonis kõikide poodide euroopas ja aasias manageriks/juhiks ehk siis väga mõjuvõimsaks isikuks, siis eile, kui ma elle’i sirvisin ja pariisi moenädala pilte vaatasin, siis lõi mulle järsku pähe üks imeline mõte. ma olen peaaegu kindel, et valerie tunneb või siis vähemalt on rääkinud kunagi marc jacobs’iga, see on megasuperhypercooooooool. ma saan ametlikult öelda, et ma tean kedagi, kes teab marc jacobs’it. VÕIB-OLLA. :D ja ta tuli taipeist täpselt eelmiseks nädalaks tagasi ja siis oli just moenädal. ta pidi raudselt louis vuittoni moeshow’l ka käima ju, selles on loogikat, right ? miks ta muidu just siis pariisis oli. ja nüüd minu suur unistus: ever since i was a little girl, i’ve dreamed about going to a real fashion show. see on ausalt ka minu unistuste unistus, i’m not kidding. kuna mul on vist siin liiga palju vaba aega, siis hakkasin eile enne magama minekut unistama. mõelge, kui pere kingiks mulle sünnipäevaks/jõuludeks (milleks iganes) louis vuittoni moedefilee kutse, kevadisel moenädalal. ooomaigaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaad, ma vist….., ma ei tea isegi, mis ma teeksin. see oleks kõige ägedam asi üldse, mis minuga juhtuda saab. jaaaa, aga sellised ei juhtu minuga tavaliselt.
louis vuitton kevad/suvi 2010, style.com
vähemalt jäävad mulle ikkagi mu unistused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar