nädalavahetus

kiirekiirekiire,  je suis en train vms. :D

eniveizz,   it has been great. laupäeval kõndisin lõpuks ametlikult grand palais juurest mööda champs-elyseed triumfi kaareni,  pariisi olude järgi pmst üksinduses, sest nii vara oli. ja kuna ma olin graziast ja ellest lugenud, et pariisis avati 1.oktoobril üks hea uus pood, uniqlo, normaalne hinnaklass jms, siis otsustasin ka pilgu peale heita. see asub la fayette vastas pmst, ooperimaja läheduses ja kui ma sinna jõudsin, siis sain alguses šoki. kuna juba umbes 100 meetrit eemal seisis üks mees sildiga: järjekorra lõpp on siin. saate aru, see oli nagu telekas. :D olen näinud küll, kuidas londoni neiud kate mossi topshopi kollektsiooni ostma  tormasid, aga see oli päriselt minu silma all. vau. no igatahes mul oli aega ja mõtlesin, et why not,  seisan siis koos teistega, kogemuse mõttes. võtsingi sappa ja ootasin umbes 15 minutit, mis ei olegi palju tegelikult ning pääsesin sisse. ja see oligi nagu telekas - ood on paksult rahvast täis, kõik krabavad asju, seisavad eriti pikkades järjekordades, ostavad lihtsalt sellepärast, et osta ja hiljem lahkuvad poest rahuolu ning suurte kottidega, millega saab tänava peal uhkeldades ringi liikuda. ma lihtsalt käisin ringi ja imestasin, sest need riided olid tõsiselt igavad ja tegelikult mitte üldse odavadki, vähemalt oli naljakas, üks l’experience jälle juures. :)

siis pompidou juurde, ostsin esimest korda starbucksist kohvi!!! ja ma leidsin mariale sünnipäevakingi, lihtsalt mainin.  siis jõudsid alexandra, kata, elise ja poline ning läksime prantsuse restoranikesekesse. sõin esimest korda croque monsieur’i, mis on hea, aga väga tihti ei tasu seda tarbida ütleme nii. kaks suurt röstsaia (praetud vist), mille vahel on sink ja väga palju juustu, jepp,  mitte just kõige tervislikum ja pärast pidime me muidugi tarte aux pomme’i ka võtma. nojahh, nädalavahetuse nimel. :D siis läksime pompidousse,  mis on meile gratuit, juhuu. see on hiigelsuur muuseum pariisi kesklinnas. käisime modernkunsti korrustel, mis oli superbe!, aga ma pidin vara ära minema, sest kunstitund hakkas. igatahes kindlasti lähen tagasi varsti, sest seal on picasso ja miro ja matisse ja sellised nimed ka.

siis alexandra juurde. sättisime ennast ilusaks ja kenaks, et kontserdile minna ja läksimegi. see oli selline kohalik väikelinna rokk-kontsert. muusika oli päris hea, aga seal oli suures koguses purjus 15-aastaseid poisse, kes hullunult ringi hüppasid. :D aga naljakas oli,  pealegi tara austraaliast oli ka seal ja jälle sai uute inimestega kohtuda. kata tutvus töötajatega ja kunagi pidi seal hea kontsert tulema ning me saame vist sinna tasuta sisse, vb. funfunfun.

täna yfutasime. esimene mulje sisse astudes oli see, et omg, kõik räägivad prantsuse keelt ja meie kolm lolli. tegelikult mõned olid tõesti väga osavad, aga paljud ei olnud ka. me oleme vist normaalsel tasemel. täiega tore oli jälle kõiki näha. siis me jagasime oma kogemusi ja rääkisime, francais muidugi,  peaaegu. :D ja eesti keeles ka! sest üks yfu vabatahtlik on eestlane,  mariliis ja regina oli seal. great! aga teate kui imelik oli eesti keeles rääkida,  mu suu oli nagu krampis, sest raske oli hääldada vms,  see oli ikka naljakas tunne, tõsiselt. ma mõtlesin, et see ei ole võimalik, et unustad oma emakeele ära, aga tegelikult on küll. sain hulganisti telefoninumbreid ja häid soove ning olen valmis jätkama.

ja me oleme ikka täiega palju pariisis käinud võrreldes teistega,  enamus on ühe korra või üldse mitte. me käime iga nv ja natuke rohkemgi. nt taani tüdruk, kes elab champs-elyseega paralleelsel tänaval on ainult trumfi kaare juures käinud, champs-elyseel jalutanud ja palais de tokyos käinud.  me olime mingi watt? miks nii? ta on umbes, ma ei tea, ma ei ole selline jalutaja. see on pariis,  for god’s sake! ma olen juba võimeline seal väga osavalt orienteeruma, kuigi elan kuskil külas 40 km kaugusel. 

 

uus nädal,  uued väljakutsed.