vahem6tisklus

big jumps. tututut, don’t be afraid to break your bones. tutututut hold your head up high. tututututut.
hey there, sunshine is in my heart. life is long, but goes so fast.

BIG JUMPS, mon cheri.

i am green today, i am grey today, i am orange today – loud and massive like fingerpaint.
i am red today, i am black today, i am purple today – bright an happy like a butterfly in the air.
i’m a rainbow today – all the colours of the world.
i am yellow today, i am white today, i am blue today – calm as glass and cool like the sea.
i’m a rainbow today – all the colours of the world are in me.

mul on praegu vaba aeg. kell on varsti 22.00 ja ma lihtsalt puhkan. mõtisklen elu üle järgi/järele (ma tõesti ei tee veel neil vahet, minu siirad vabandused grammatikatundlikele), et kuidas ma kaks aastat tagasi naiivselt oma paberid yfu’sse viisin ja tegelikult ei saanudki aru, mida kõike üks väike samm elus muuta võib. sealt edasi läks juba sujuvalt 2009. aasta augustini ja siis juba lendasingi.

ma lugesin oma postitusi ja sain aru, et kõik kirjutatu on selline hõiskav ja sädelev. kõik on lihtsalt mu hetkeemotsioonide ajel kirjutatud. ma kujutan ette, et ühe prantslase jaoks võib mu jutt olla täiesti naeruväärne ja veidi metsa poole, aga ma tõesti elan igat hetke läbi vähemalt kolm korda – mäletan täpselt, mida me lõunaks sõime või mitu korda ma nüüd rongiga sõitnud olen. tegelikult on see täiesti tavaline igapäevaelu, lihtsalt teises kultuuris. muidugi ei ole siin kõik hea ja veel parem. uskuge või mitte, aga vahel tunnis istudes mõtled ikka, et appikene, millesse ma nüüd ennast seganud olen. kohati on ebamugav lihtsalt klassis tooli soojendada ja õpetajale püüdliku naeratuse ning arusaaja näoga otsa vaadata, kui sisimas tead, et iga teine sõna ei jõuagi kunagi su ajurakkudesse, sest väga raske on üldse aru saada, kus üks sõna algab ja teine lõppeb. või teistega suheldeski – natuke naljakas on lihtsalt inimeste juures seista ja kuulata ning miimika ja hääletooni abil eeldada, mille üle nad naeravad. nii tihti tahaks kellegagi lihtsalt mõnusat vestlust pidada, aga hetkeolukorras ei ole see lihtsalt absoluutselt võimalik. muidugi võiks ma inglise keele abiks võtta ja tundide viisi jutustada, aga südametunnistus ei luba. tulin ju ometigi siia, et prantsuse keel selgeks saada, mitte et inglise keelt praktiseerida. jahh, see suhtlusepool on veel veidi poolik. aga selline algus oli juba enne siiatulekut raudkindel tõsiasi, millega peab lihtsalt leppima.

aga kindlasti mitte ei muuda see mind vähem positiivseks, sest tunnen, et saan iga päev natuke targemaks ja tublimaks. raske õppustel, kerge lahingus.

lootuses, et kunagi saabub see hetk, kui ma ei pea enam lause tähendust eeldama ühe sõna abil, mille tähendust mõistsin.

ainult kõrgemale. ainult kaugemale. ainult paremaks.



veel prantsusmaa igapäeva elu tähelepanekuid:

nad söövad söögilauas puuvilju noaga – ei hammusta lihtsalt õunast ampsu ja ei näri, vaid lõikavad noaga sealt tükikesi ja siis panevad suhu. :) mitte päris kõik küll, aga päris suur hulk ikkagi, ka koolis rohkem kui pooled.

vahetundide ajal ei jää keegi mitte kunagi klassi, kuigi vahel on need kõigest 5 minuti pikkused, ikka ja alati pagevad kõik kiirelt ukse taha, õppimissaalikesest võimalikult kaugele.

neil on kodus sahvrid (vb mitte kõigil, aga paljudel), mis on täis toiduvarusid, meeletutes kogustes. sest nad käivad poes enamasti nvti ja siis ikka täiega. ei osta ühte karpi müslit vaid 3, sest kaks tükki lähevad sahvrisse. ka piima ostetakse 6 kaupa, sest see kehtib umbes kaks kuud ja ega see ei pea ju külmkapis olema. samas see ei ole sinine või läbipaistev, nagu mind hirmutati, täitsa joodav on. ja mõned inimesed joovad piima isegi ka lõunasöögi juurde.

vihikud on alati laitmatus korras (või paberilehed, sest mõned ei kasuta vihikuid, sest nii on cool) isegi poisid kasutavad valgendajat, joonlauda ja erinevat värvi kirjutusvahendeid ja konspekteerivad väga korralikult ja püüdlikult (muidugi väikeste eranditega, aga see on umbes 5%).

saapaid kantakse ka suvel, varasügisel – kogu aeg. mina isiklikult ei suudaks veel saapaid jalga panna, sest see seostub mulle külma ja vastiku talvega ning seega kasutan võimalust neid vältida nii kaua kui võimalik, aga tundub, et ma olen ainus.

tänaseks kõik.