n2dalavahetus pariisis

tagasi oma toas, väsinud muidugi.

vabandan, et mu eilne postitus oli väga pinnapealne ja mitte midagi ütlev, aga ma tahtsin kiiresti magama minna. pealegi suutsin ma lõpuks isegi pildid orkutisse üles panna, nii et, vuhuuu. kahjuks pole seal koolist pilte, sest ma pole sinna fotokat kaasa võtnud, aga katal ükskord oli. ta vist pani need kuskile netti üles, üritan talt lingi küsida, siis saate uurida. :D ja imestada, kui kole üks kool võib olla.

aga eilse kohta siis lisa. mm, ma ei teagi nüüd. ma teadsin, et oleksin pidanud öösel rohkem kirjutama, sest siis oli hästi palju emotsioone ja värskelt meeles. üritan meenutada.
pariisis on mega palju parke ja rohelist ala, nad võtavad praegu ka vanu laohooneid maha ja teevad sinna asemele pargid, mitte uue büroohoone nagu tallinnas. ja inimesed käivad seal, naudivad seda rohelust ja kõike head, mitte ei lõhu. ja neil kasvavad parkides palmid. minu arvates on suhteliselt kahtlane, kuidas need talve üle elavad, aga vähemalt on ilus. ja kui te arvate, et tallinnas on sõidukultuur ebaviisakas, siis kogege pariisi. siin ei lase sind mitte üksi autojuht niisama üle tee, isegi kui ise tee peale astud, sõidavad nemad ikkagi edasi. aga see on arvatavasti sellepärast, et jalakäijatel on vahel ka veidi ükskõik, kas neile põleb punane või roheline tuli, nii et selline väike hõõrumine vist. ja mõnes linnaosas ei korista koeraomanikud oma lemmikute järelt, siis astudki rõõmsalt ja väiksed pruunid hunnikud tulevad vastu. ja siin on inimesed kohe hoopis teistsugused ikka, ma tahaks iga kolmandat pildistada, kes vastu tuleb, aga imelik on nagu küsida, et ou, ma tahaks teist pilti teha, te näete nii kihvt välja, sellepärast pildistan siis maju. peate rahule jääma ikkagi. ja eile oli täielik surfiilm, te ei kujuta ette. megasoe oli ja puhus ikka täiegaaaaa, ma olin mingi mereleeee, mais non.

nüüd siis tänasest. ärkasin pariisi liiklusmüra peale kella 10 paiku, sest kata tegi aknad lahti. käisime kiirelt trocadero väljakul, tegime mõned pildid ja siis bussiga vanavanemate juurde. ja ma ootasin juba huviga, sest iga kord, kui keegi neist rääkis, siis ta naeratas alati niimoodi kelmikalt. :D nad elavad pariisi lähedal neuilly linnas, mis minu jaoks on pariis (sest vahepeal pole tühja maad vms), aga tegelikult ei ole. kusjuures sarkozy oli enne seal linnapea. :D ja sarkozy on siin väga tähtis isik, ta on alati uudistes, alati ajalehe esikaanel ja vahel ka kollastes ajakirjades – umbes, et sarkozy ja carla rannas. :D kujutage ette, et ilves oleks niimoodi kroonikas, haah, naljakas minu arvates.

tähtsama juurde tagasi tulles. sisenesime ja vastu võttis meid üks peen pariisi daam seitsmekümnendates. :) ehk siis colette ehk siis sabine’i kasuema. ja ta nägi nii kihvt välja, punased huuled ja küüned ja pükskostüüm ja hall stiilne soeng. yves, sabine’i isa istus aga rahulikult diivanil oma lacoste särgis ja jälgis mängu. korter oli üks kõige ilusamaid, mida minu silm näinud on. me istusime toolides, mis olid pärit louis XV ja louis XVI ajast ja seinal rippus sama maal, mis oli louis XV kabinetis olnud, jeppp. yves on suur kunstifänn ja kõik seinad olid maale täis ja mul on kiiresti ühte kunstiajalooraamatut vaja, sest mul on tunne, et ma ei tea ikka asjast mitte midagi. samas kõik oli modernne ja värki, tuled olid automaatsed ja aknavarjud käisid puldiga jne. aga korter ise oli täiega suur, mõned majadki pole nii suured, kuigi nad elavad seal kahekesi. pool aastat on nad aga champagnes ja see maja tundus pildi pealt ka väga äge ja päris massiivne. ja siis nägime muidugi sabine’i õde valerie’d, kes oli paariks päevaks taiwanist siia pere juurde tulnud.

ning siis kõige tähtsam – söök. enne lauda istumist olime salongis, jõime päris šampanjat, mitte vahuveini:D, näksisime küpsiseid ja siis eelroog – värske melon carpaccioga. pearoog oli mingi ülihea valge kala lehttaignas, mingi ülihea valge kastme ja ratatouille’ga. minu esimene ratatouille :))) ma arvasin, et see on on tavaline köögiviljahautis, aga tegelikult oli see ikka märksa parem. ja siis magustoiduks oli värskete metsmaasikatega tarte ja värskete vaarikatega tarte, pole sõnu lihtsalt. see oli mu elu üks parimaid lõunasööke. laud ise nägi ka väga fancy välja, miljon kahvlit ja nuga nt, natuke ebamugav oli alguses, et mis ma nüüd tegema pean, aga tegin teiste järgi ja kõik olid täiega sõbralikud ja toredad. kusjuures colette ja yves meenutavad täpselt pirita vanaema-vanaisa, colette on lühike ja hästi kõhn ja räägib täpselt, nagu vanaema, vahepeal paneb silmad kinni ja tukub, aga iseenesest väga aktiivne. yves on selline tõsine, aga muhe. teeb colette’i kohta nalja vahel ja siis nad natuke ütlevad üksteisele midagi, aga niimoodi on nad terve elu olnud ja kohe näha, et nii ongi hea. täpselt nagu vanema ja vanaisa, nii armas oli vaadata. :D ja pärast istusime uuesti salongis ja jõime teed ja kohvi.

et te ikka teaksite, sabine saab oktoobri alguses 50 ja colette 80 ja siis tuleb suur paarty jälle. :)

aga uskuge või mitte, ma pean nüüd koduseid töid hakkama tegema. :D