kool7

uus plaan.

nüüd veidi hõredamalt kirjutama, mitte enam iga päev, sest saan aru küll, et see, mis ma igas tunnis eraldi teen ei ole väga tähtis. siis ei kaota vb teie huvi ja mina ei ole nii kohustustes kinni. aga proovin ikka iga paari-kolme päeva tagant tähtsamad sündmused kirja panna, nii et lugeda saate ikka. :)

minu viimane pareille siis. hommikul oli kaks kirjandust, kus me saimegi pildikestega lehed ja pidime ise jutu kirjutama, aga tegelikult võttis see ainult veidi üle poole tunni aega, nii et ülejäänud aja ma lihtsalt hõljusin kuskil une ja liasons dangereus’i vahel. õpetaja korjas meie jutud ära ka ja parandab need järgmiseks korraks ära, haah. vähemalt saab ta siis kodus millegi üle naerda.

siis läksime intermarchesse muidugi, sest meil oli 3 tunnine paus ja muidugi pidin ma uue grazia ka ostma, sest see on ainult 1 eur. aga siis otsustas kata, et tal on kindlasti vaja postkontorisse minna. siis hakkasime suvaliselt linna keskussesse kõndima ja siis me kõndisime, ja kõndisime veel, ja veel natuke. lõpuks olime tund aega lihtsalt uitanud, kui õigesse kohta jõudsime. kata ostis oma ümbrikud ära, saatis kirja ungari poole teele ja siis üritasime RER’i jaama leida, õnneks olime edukad ning jõudsime täpselt lõunasöögiks kohale. täna oli lasanje (ja jäätis:))ja see oli lasanje moodi ikka, pealegi olime kõik mega näljased, sest pikk teekond seljataga, seega ampsasime ikka mõnuga.

french for beginners. pidime monsieur camerini’ga kell 1 õpetajate toa ees kohtuma, aga ta jäi 15 minutit hiljaks, mis on nii french, kui üldse olla saab. me mõtlesime juba, et raudselt ta unustas meid ära vms, aga ei. siis me rääkisime seal endast jms (aga ainult prantsuse keeles, sest õpetajal on ülejäänud keelte kasutamise suhtes nulltolerants, vähemalt selles tunnis), järgmine nädal uuesti, siis võtame grammatika ka ette. ma arvan, et see on ikka päris kasulik asi meile.

ja filod. pean kahetusega tunnistama, et andsin ka nüüd lõpuks alla. ma ei ürita enam õpetaja tsiteerimise järgi masinlikult mingeid mõttetuid sõna endale vihikusse trükkida, vaid pigem kuulan ja üritan aru saada. kuna kahe asja koos tegemine on praegusel hetkel ilmselgelt võimatu. ja lõpukslõpuks andsin ma veel rohkem alla, sest hakkasin juba joonistamagi. vähemalt sai kell 4 ja siis oli koju minekukene. ilma viperusteta seekord. vauu.

ja sabine ostis minu pärast koju nüüd hunnku õunu ja puuviljajogurtit, sest ma ütlesin, et mulle meeldib neid hommikuks süüa. :) ja meil ei ole koolis mitte ühtegi kella (va üks õnnetuke, direktori kabineti kohal, mis ilmselgelt näitas viimati õiget aega vb eelmisel sajandil), ei üheski klassis ega koridoris, vb õpetajate toas on, aga seda me ei saagi kunagi teada.

c’est la vie. (hakkan decartes’i neljandat mõtisklust (loe väga pikka ja keerulist teksti) tõlkima