öö

me vaatasime oscarite galat.

see oli mu esimene kord. ise ma selle peale poleks tulnud, aga kuna majas oli kaks kinohullu, siis oli loogiline, et tõusime kell 2 öösel üles ning hakkasime jälgima. kella 6 sai see õnneks läbi ning siis saime poolteist tundi veel magada.

see oli väärt kogemus ja ma üldse ei kahetse. eriti seetõttu, et kuna tänu katale olin ma peaaegu kõikide filmide kohta väga informeeritud ja seda oli huvitav vaadata. paljusid olin juba näinud ka, sest ma pole vist ükski aasta nii palju kinos käinud kui nüüd ja just kvaliteetfilme vaatamas. lisaks saabus balazs umbes viieteistkümne uue filmiga, mida me peame kindlasti veel kunagi vaatama.  the hurt locker, mis sai 6 oscarit (k.a. parim film), selle vaatasime just pühapäeva pärastlõunal ka ära, kuna kata vend ütles, et suure tõenäosusega läheb sel hästi. tõsiselt hästi tehtud film oli, aga seal oli ikka palju sõda. mitte otseselt lahingut, aga ikkagi. iseenesest hämmastav, et režissöör oli naine, kathryn bigelow, pealegi veel james cameroni eks (õnneks avatar väga palju tähtsaid kuldmehikesi ei saanud, jeaah).

hommikul olime mõlemad veidi imelikud, aga mitte unised, just imelikud. rääkisime väga küünilist juttu, koolis ei jõudnud midagi kohale ja päeva peale muutusin veel imelikumaks. nüüd lõpuks tunnen, et olen väsinud.

i realllllly didn’t expect it.