õhtusöök

no ma ütlen, et ühel päeval me veel vallutame maailma.

kõik on ilus, kõik on korras. becca jõudis eile meie juurde. ma arvan, et ma ei saa sellest kunagi üle, vabandust, aga ta on liiga ameeriklane. täna käisime siis pariisis, mõtlesin, et panen kõik oma eelarvamused kappi luku taha ja olen üks imeline giid. olen juba umbes täpselt 5 korda üritanud musee guimet’sse minna, aga igakord on midagi ette tulnud. üritasin siis täna ka muidugi, aga katseks see jäigi. kõigepealt näitasin talle trocadero väljakut ja siis ütlesin, et ta võib valida, kas jalutame väljas või lähme muuseumisse. lõpuks jalutasime ikkagi, sest väljas oli nii ilus kevadilm (ma tean, see on imeline, siin hakkabki kevad reaalselt märtsikuus). tegin talle väikse turistiringi invalides’i väljakuni välja ja värki. näitasin maju ja tutvustasin muuseume (ma kaalun juba tõsiselt pariisi giidiametit harrastama tulla). lõpuks otsustasime midagi süüa ning siis see jant hakkaski. normaalne inimene võtaks lähimast boulangerie’st ühe baguette, mis on alati liiga head, aga ta ei söö sealiha ja siis talle ei meeldi sinep ega ka majonees ja quiche’i ta ka enam ei tahtnud, sest ta on seda juba liiga tihti söönud. üldse tema arvates on prantsuse söök väga teistsugune vist. seega reisisime kesklinnas umbes tund, tund poolteist, et midagi leida. kui me ükskord taaskord les halles’i juurde jõudsime, siis oli ta lõpuks pomme de pain’i võikuga leppima ja kõik tundus juba paremaks minevat. aga kui ta käe oma rahakoti poole haaras, siis selgus karm reaalsus, et see ei ole enam seal, kuhu ta selle viimane kord pannud oli ehk siis see oli kadunud – vb varastatud, vb see lihtsalt kukkus kotist välja, keegi ei tea, aga fakt on see, et seda ei olnud enam.

ma tegelikult tunnen ennast ka natuke süüdi, sest sabine ütleb alati, et valvake oma kotte jms, aga ma ei ole veel ühestki reaalsest vargusjuhtumist pariisis kuulnud, aga ta on becca ja ta hõljub kogu aeg pilvedes. ta unustas hommikul autost väljudes ukse ka lahti. ok, see on isegi natuke armas, aga ikkagi. tegin talle selle eesti siis lõuna välja, aga enne helistasime ta vanematele ameerikas ja sabine’ile, kes saatis meid metro informatsiooni, et vb keegi on rahakoti leidnud ja tagastanud. kõigepealt käisime les halles ühe tädiga rääkimas, sealt saadeti meid etoile’ile ja lõpuks pidime champs-elysee clemenceau peatusesse minema. tädid olid väga sõbralikud iseenesest, aga kahjuks ei olnud midagi leitud ning neil on siin selline huvitav seadus, et me ei saa telefoninumbrit ja nime ka jätta, sest neil ei ole õigust meile ise helistada. ma hästi ei mõista selle mõtet, aga prantsusmaa on prantsusmaa. plusspool on see, et sain palju prantsuse keelt praktiseerida ja ühe päeva jooksul 6 korda metroo 1. liiniga sõita.

tegelikult ega see kadu nii hull ka ei olnud, krediitkaart pandi kohe kinni ja transpordi kaart on ka alles, reaalne kadu oli ainult juhiload ja 30 eurot. sabine muidu ütles, et vb see pauk oligi talle vajalik, sest ta unistab ikka väga kogu aeg. kui me söögilauas oleme, siis ta ei kuula ka absoluutselt tegelikult. ma tean, et alguses on raske ja tõesti ei saa suurt midagi aru, aga ma tean, et üritasin vähemalt natukenegi kaasa mõelda ja jälgida, tema aga minu arvates ei üritagi väga. ja siis ta kaebab, et ta prantsuse keel ei ole üldse arenenud. see on tegelikult natuke tõsi ka. ta oskab rääkida küll midagi iseenesest ja ameerika aktsent pole ka niivõrd tugev, aga see arusaamine on märksa raskem. no, eks see asi paraneb.

nüüd siis tänase õhtusöögi juurde, kus ida-euroopa tegi ameerika vastu kolm-null. nimelt kata vend jõudis ka täna meile (kes on väga tore ehk siis kata poisina) ja nad on mõlemad väga suured kinofanaatikud. kõik sai alguse sellest, et tegime homseks kinoplaane, otsustasime the single man’i kasuks ja lõppes sellega, et beccal pole aimugi sellest, kes on colin firth, mis on cannes’i ega sundance’i filmifestival (mis siiski on ju ameerikas!) ega mis jõgi see seal pariisi keskelt läbi jookseb (või kas üldse jookseb). ma arvan, et vb sattusime natuke hasarti ka, eriti kata vend. lõpuks läks asi juba päris detailseks, nt selgus, et the nightmare before christmas režissöör ei tegelikult üldsegi tim burton jne. niimoodi me siis kõik oma väikestes peades imestasime ja üritasime mitte väga imestust välja näidata, kaasa arvatud sabine. selle lahingu võitsid vähearenenud idabloki riigid.

ma tean, et sattusin nüüd hoogi ja laskusin väga detailidesse, aga asi on selles, et kata räägib praegu oma vennaga ja ma ei ole seda teemat veel temaga väga sügavalt arutanud, seega jäätegi mulle teie, mu kallid eesti sugulased/sõbrad. aitäh, et olite valmis mu analüüsi lugema ning isegi kui see tundus kohati liiga karm, siis tunnistage, et mingil määral on see ikkagi naljakas ka.

ja hippo on viimased päevad kogu aeg õhtusöögilauas väga selge kanepilaksu all olnud. see on ka naljakas. huvitav, kas sabine ei saa päriselt aru või ta lihtsalt ei taha aru saada. aga ta on ikkagi viimasel ajal tunduvalt sõbralikum olnud.

lõpp.