veel tähtsam fakt

kõik poed on lillelisi riideid täis. ma pean endale uue stiili otsima.

kurb,  ma olen alati lilli armastanud.

huvitav fakt

ma ei raatsinud juuksurisse minna, seega lõikasin ise oma juukseotsi.

tähtis, kas pole ?

MU ISAL OLI SÜNNIPÄEV!!! PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!!!

kolm kuud

 

ma tahaks hirmsasti teile midagi põnevat ja uskumatut kirjutada.

aga ei saa. ei saa, sest mitte midagi eriti tähelepanuväärset ikka endiselt toimu. elu on elu ka välismaal. ilmast võin teile rääkida, et siin maadleb kevad praegu talvega. eelmine nädal oli tõsiselt soe ilm, 17-18 kraadi tuli vabalt ära. see nädal aga sajab vihma. tegelikult sajab vihma ja päike paistab korda mööda, täpselt selline tüüpiline prantsuse märtsiilm – pool tundi sajab tõsist paduvihma, isegi rahet võib sinna vahele sattuda ja siis kaks hetke hiljem on taevas selgelt helesinine ning raske on aru saada, et nii natuke aega tagasi alles oli peaaegu torm. ma ootan juba, et kevad lõplikult võitu saaks. praegusel hetkel on ilm haigelt ilus ja tuul puhub, kui ma eestis oleks, siis oleksin merel.

kool ei ole ka tõsisemaks läinud. filoõpetaja unustas kella keerata ja siis ta jäi esmaspäeval hiljaks, mis tähendas, et tunnid jäid ära ning kirjandust nkn ei olnud, selle eest oli aga ajalugu ja inglise keel. inglise keeles oli muidugi kontrolltöö, üheks osaks oli ka tõlkimine prantsuse keelde. ma ei saa selle mõttest hästi aru, oleks ju loogilisem, et tõlgid inglise keelde (aga noooh, mis seal ikka).igatahes ma ei valitse veel endiselt (jahh, isegi peale seitset kuud) prantsuse keele imelisi tegusõnade pööramisi, just neid should/would/could/what ifffff ja muuuud. panin veidi segast seal. pole viga, pole viga.

homme on fete du lycee vms ehk siis kõik esinevad suures saalis ja teised vaatavad. tähtis sündmus on see siin kandis. nädalavahetuseks sõidan champagne’i maakonda lihavõtteid tähistama, siin on see ka tähtis vist. igatahes märksa tähtsam kui eestis, see on kindel. ja vaba päev ei ole mitte reede, vaid esmaspäev ning ma pean kõigile kingitused ka veel tegema. la vie est dure. traditsioon on küll, et raamatud, aga ma olen vaene vahetusõpilane, seega joonistan.

nädalavahetusel oli YFU reunion ka. jalutasime mööda montmartre’i ja lahendasime ülesandeid a la maastikumäng. kõigil läheb hästi.

otsustasin, et see suvi pean ikka ungarisse ka minema. leppisime kataga kokku, et augustis tulen.

sõbrad ja sõbrad

ma olen endiselt nii väsinud, aga mul on kohusetunne.

jaaa,  allu, kadri ning elisa olid siin!!! tegelikult nad on veel siiamaani pariisis, aga kahjuks ma neid enam ei näe. meil oli igavesti tore nädalavahetus, kolm tundi yves saint laurenti näituse sabas (mis oli fabulous, bien evidemment), montmartre, elisa kontsadel, õhtu väljas, starbucks ja le marais ka veel täna. päevaplaan ei ole tegelikult tähtis, tähtis on hoopis see, kui tore oli vanu tuttavaid näha. sisimas juba kartsin, et oh issand, äkki ma olen mingisuguse digimoni muutumise läbi teinud vms, äkki on kõik teistmoodi ja midagi ei tule välja, aga fakk yeaah, kõik oli ikka samamoodi, vanaviisi imeline. beat that! tõesti nii oligi. me rääkisime, tegime nalja, laulsime ja olime eestlased (idaeurooplased) pariisis. muidugi vahepeal, kui naljast aru ei saanud, siis küsin, mis värk on, aga üldplaanil polnud vigagi. ma valetan,  üldplaanil ei olnud absoluutselt mitte midagi viga!!! nüüd ma siis sain oma eestlasdoosi täis ja võin oma viimased kolm kuud rõõmsalt veel siin prantsuse keelt lihvida.

jõudsin praegu sellisesse punkti, kus kõik on korras ja rahulik ning vaikselt hakkab juba tunduma, et tegelikult see kojuminek ei ole nii jube. muidugi on kurb ja nii, aga see oli mu enda valik siia ainult 10 kuuks tulla ja praegu tundubki, et peale kümne kuu möödumist ongi loogiline, et ma tagasi lähen. täna ei olnud midagi tunnis peale hakata, tegin paberi peale nimekirja, mis ma kõik lähitulevikus (järgmise aasta jooksul) ära pean tegema ja kuidas olema. tore oli niimoodi plaane teha, tundsin ennast vajalikuna. pealegi on mul igasuguseid mõtteid ja üks on täitsa kardinaalsete tagajärgedega. sellest aga hiljem, sest praegu on kõik veel ainult minu peas ja midagi pole kindel.

sain geo kaarditöö hindeks 15. naljakas on see, et see oli kaug-ida peale ja mu õppimine toimus tööle eelnevas filosoofiatunnis. õpetaja vist päriselt arvab, et ma reaalselt õpingi kodus ja näen vaeva, et seda kasutut väikse ajumahuga ida-euroopa pead teadmistega turgutada. köhh-köhh. tõestus, et eestis pandi ikka tugev põhi alla. olete kõik seal targad lapsed.

 

meile tuli pakkumine koolivaheajal barcelonasse minna.  aga ma ei tea veel.

olen eriti õnnelik, aga nii väsinud

KEVAD

kevad! kevad! kevad!

nostalgia

see on naljakas, kuidas kõik eestist mulle räägivad, et see aasta on ikka liiga palju pidusid olnud, et enam ei jaksa. kuidas õppida on nii palju, et veel rohkem ei jaksa. ning muidugi, kuidas talv üldse ära ei taha minna.

mina pole aga see aasta nendest kolmest peaaegu mitte midagi kuulnud. okk, kuulnud olen, aga oma silmaga näinud küll mitte.

igatsen teid ja neid.

võrdlus

elu on siin kerge.

kirjandusi see nädal polnud, inglise keel jäi ka reedel ära. kuigi tegin oma proovieksami, aga seda ka ainult inglise keeles (sest teised õpetajad streigivad), oli nädal väga n’importe quoi. nad ei tee midagi, aga elavad ikka nii hästi. mida iganeeeeeeeeeeeeeees.

eile käisin william turner’i näitusel grand palais. ma armastan tema maale merest ja tormidest, aga seal ei olnud just väga palju merd ja mäslevat ning tormist üldsegi mitte, aga noooh, eestis just iga päev turneri näitusele minna ei saa. tegelikult oli kõik hästi tehtud. ei kurda.

sabine oli muidu yfu reunionil ja seega maja oli meie oma. tegime miniatuurse tüdrukute õhtu. midagi suurt ei toimunud, aga läksime ikka pool viis hommikul magama. värvisime hennaga juukseid, mina küll enda omasid ei puutunud, aga aitasin teisi. rääkisime võõrastega omegle.com’is ja vaatasime south parki. milline vallatu õhtu, see ei olnud.

joelle unustas muidu vist ale siia, igatahes lõpuks ta läks umbes 7 paiku õhtul meie juurest minema ehk siis täpselt kaks tundi tagasi.

ja me oleme kataga nagu üks vana abielupaar, nii väidab alejandra. aga eks peale seitset kuud samas majas elamist tunnedki ennast natuke nagu abielus või siis vähemalt natuke kaksikutena. see on selline tunne, et sa ei kujuta ette enam elu ilma temata, aga samas ütled kogu aeg, kui midagi ei meeldi, otse näkku. õed, mis teha.

lil’i heureka avas mu silmad. ma sain oma vajaliku õppetunni.

ALLU, ERITI PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!!!

Ma tõesti üritasin sulle smsi saata, aga see ei läinud läbi, ma ei tea miksssss. Aga see ei olegi tähtis, sest ma pühendan sulle ühe eraldi postituse nüüd.

Tegelikult pole selleks palju sõnu vajagi,  sa tead ise, kui tähtis sa mulle oled. Meeletult tähtis. Üheks aastaks läksid meie teed lahku, aga enam pole palju jäänud ja siis hakkab uuesti otsast peale. Ei kujutaks oma elu ilma sinuta ette,  mitte kunagi. Jäta see meelde!

Naudi oma täiskasvanuiga ja võta elust kõik, mis võtta annab! Sul on veel palju ees ja palju veel saavutada.

PS! Saatsin sulle ka midagi, aga tegelikult pole pmst juba Pariisis. Ootan!!!

Parimate soovidega, Annika.

öö

me vaatasime oscarite galat.

see oli mu esimene kord. ise ma selle peale poleks tulnud, aga kuna majas oli kaks kinohullu, siis oli loogiline, et tõusime kell 2 öösel üles ning hakkasime jälgima. kella 6 sai see õnneks läbi ning siis saime poolteist tundi veel magada.

see oli väärt kogemus ja ma üldse ei kahetse. eriti seetõttu, et kuna tänu katale olin ma peaaegu kõikide filmide kohta väga informeeritud ja seda oli huvitav vaadata. paljusid olin juba näinud ka, sest ma pole vist ükski aasta nii palju kinos käinud kui nüüd ja just kvaliteetfilme vaatamas. lisaks saabus balazs umbes viieteistkümne uue filmiga, mida me peame kindlasti veel kunagi vaatama.  the hurt locker, mis sai 6 oscarit (k.a. parim film), selle vaatasime just pühapäeva pärastlõunal ka ära, kuna kata vend ütles, et suure tõenäosusega läheb sel hästi. tõsiselt hästi tehtud film oli, aga seal oli ikka palju sõda. mitte otseselt lahingut, aga ikkagi. iseenesest hämmastav, et režissöör oli naine, kathryn bigelow, pealegi veel james cameroni eks (õnneks avatar väga palju tähtsaid kuldmehikesi ei saanud, jeaah).

hommikul olime mõlemad veidi imelikud, aga mitte unised, just imelikud. rääkisime väga küünilist juttu, koolis ei jõudnud midagi kohale ja päeva peale muutusin veel imelikumaks. nüüd lõpuks tunnen, et olen väsinud.

i realllllly didn’t expect it.

küsimus suurele ringile

Järgmine pühapäev 7-8 ajal räägime, seega Yassu ja Regina pange ka ennast valmis. ;)

Üleüldiselt ma ei tea, mis toimub praegu, pea on igasuguseid imelikke mõtteid täis ja kõik vajalik ununeb ära.

vaheaeg on pmst läbi

i’m so confused.

laupäeval viisin rebecca hommikul kirbuturule, see läks talle vist hästi peale taaskord, seega wonderful. hiljem läksime les halles (õnneks) lahku. tema kohtus oma prantsuse sõbraga ja ma läksin varakult glenni korterisse. nimelt pidime õhtul kata ja ta vennaga peole minema ja glenn ööbis les moliere’is ning saime korteri kogu õhtuks endale. kõik oli päris tore ja mõtlesin, et saan enne õhtut rahulikult telekat vaadata või midagi lugeda, aga mul oli kohutavalt nälg. laual oli üks ilus suur šokolaadivahvel ja ma pidin selle muidugi ära sööma. hiljem muidugi mõtlesin kena olla ja talle selle vahvli asemele osta. võtsin rahakoti, telefoni ja võtmed, isegi mitte mantlit mitte, sest pood on peaaegu samas majas. panin ukse kinni ja siis mõistsin, et võtmed, mis kaasa haarasin olid koduvõtmed, mitte korteri omad. seega jäin ukse taha. nii kihvt ikka. helistasin kiirelt sabine’ile ja õnneks kata ja ta vend olid veel kodus, seega nad võtsid teised võtmed endaga kaasa. mina aga pidin peaaegu 2 tundi kampsuni väel umbes 5-kraadise ilmaga tänavatel jalutama. alguses läksin musee guimet’sse, aga laupäeviti sulgevad muuseumid varakult ning voila, lõpuks ootasin neid metroopeatuses. ma olen liiga palju aega rebeccaga koos veetnud. isegi sabine ei kannata teda enam ja uskuge mind sabine’i on väga raske närvi ajada, sest ta on lihtsalt nii sõbralik, aga c’arrive avec becca.

hommikul unustas ta oma metrookaardi koju, olime juba rongijaamas ning pidime siis ümber pöörama ning õhtul unustas ta sabine’ile  öelda, et saabub väga hilja ning kogu pere muretses, sest ta ei võtnud telefoni vastu ja värki. lõpuks kodus ütles sabine vist talle nii mõnega mitte väga lahke sõna.ta on lihtsalt niiiii tullepea, kui üldse olla saab.

õhtul pidime karaoket laulma minema klassiõdedega, aga siis ale helistas ja ütles, et on ka tagasi (suusatamast), seega tegime lõpuks väikse soiree korteris. ma ei kurda iseenesest, aga jah, tegelikult ma ei tea. beaucoup de sentiments et c’est tout, donc je suis confused.

je sais qui me manque. malheuresment je sais trop bien en fait. 

homme hakkab kool ja ma ikka üldse ei viitsi minna. õnneks 5 nädala pärast on uuesti vaheaeg, seega jeaaah!

i wasn’t expecting it.

puhkus

you make me smile,  allu ja silja.

ma olen täiesti kahe vahel. ma ei jaksa enam, appi. eile olin kodus,  täiesti üksi ja ei teinud midagi. vot see oli alles päev ja ma mõtlen seda tõsiselt, sest it felt so goood. muidugi kõik selle nimel, et täna uue hooga alustada. ma tunnen ennast nii õelana, aga ma ei suuda enam selle tüdrukuga koos olla. päriselt ka. ma ei ole varem sellist asja tundnud, et inimene on tõsiselt sõbralik ja nii, aga ma ei jaksa. hea, et ma ameerikasse vahetusõpilaseks ei läinud.

lõpetasin “uhkuse ja eelarvamuse”,  nüüd võtan “dorian gray portree”. ma olen isegi lugema hakanud. 2010. aasta kaheksas raamat. beat that. üritan vahepeal kaotatud lugemishuvi tasa teha, sest umbes viimased viis aastat olen elanud täielikus lugemispõuas ning toitunud vaid kohustuslikust kirjandusest ja see on kurb. olen paljust ilma jäänud ja clearly 6 kuuga viite aastat järgi ei võta, aga annan endast parima. tegin endale normi, et pean kuus vähemalt kolm raamatut läbi saama ning praegu olen edus isegi. hõissa raamatud!

a serious man on ka heaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa film. selles mõttes, et ikka eritieriti hea. see oli ühe korraga tõsiselt naljakas ja tõsiselt kurb. cohen’id oskavad endiselt filme teha. aplaus.

james dean

täna oli juba parem.

näitasin beccale la defence’i ja pariisi pilvelõhkujaid,  ilmselgelt oli ta õnnelik, see on täpselt nagu downtown atlanta. hiljem siis natuke ka bastille alternatiivrokkareid, ilmselgelt oli ta siis veel õnnelikum, sest kõik ta sõbrad on alternatiivrokkarid. aga ilmselgelt pole ta varem rumeeniast ega bulgaariast mitte midagi kuulnud, samas horvaatia oli vist see koht, kuhu ta vend tahtis minna. ma ei julgenud veel eesti, läti ja leedu kohta küsida, aga ega mul teab mis suuri lootusi just ei ole. arvatavasti ei osanud ta enne meiega kohtumist mõeldagi, et ida-euroopas üldse mingid riigid on. okk, ma mõistan, eesti on väike riik ja nii, ma ka ei tunne igat aafrika riiki peast, aga kui keegi mu käest küsiks, siis mul oleks häbi tõtt tunnistada. talle on aga see umbes “oh yeah, i think i might have heard something about it" (ma arvan, et olen midagi selle kohta vb kuulnud) ja üks väga ameerikalik naer normaalne, tavaline inimene ei teagi selliseid asju. moliere’ist, dumas’t ega hugo’st ta pole ka varem midagi kuulnud. rääkimata prantsuse revolutsioonist, mis pani alguse inimõigustele, mis omakorda oli alus ameerika konstitutsiooni koostamisel (on ju seos olemas, eks?), vb ma lähen liiga kaugele jälle, aga see on natuke nagu basic teadmised juuuu. mingil määral.  aa ja ta ei teadnud, mis suur tänav see sealt triumfi kaare juures on, kus hästi palju poode on.

tegelikult mul tuli nüüd tark mõte. vb keegi, kes ei ole prantsusmaaga kuidagi seotud, ei peagi neid asju teadma, aga ta on siin juba kaks kuud olnud ja värki. ma imestan, et ta ei ole vaevunud selliseid asju uurimagi.

lõpuks üks hea uudis ka. the single man on vägavägaväga hea film. minu jaoks täiesti parfait! samas, kui geiarmastus väga peale ei lähe, siis ei tasu vaadata, aga seal ei näidatud midagi ebasündsat muidugi, nii et vb tasub proovimist. väga artsy film, ülihea stiilitunnetusega (tom ford, ofkoooooooooors). soooooovitan mitte soojalt, vaid kuuuuuuuuuuuumalt.

ning võtke teadmiseks, et piim on tervisele väga kahjulik. ma veel ei tea, kas seda uskuda või mitte, aga kata ja ta vend loevad liiga palju asju. http://www.answerbag.com/q_view/63483

becca

kusjuures ta on väga sõbralik ja tore tegelikult.

ausalt ka.

õhtusöök

no ma ütlen, et ühel päeval me veel vallutame maailma.

kõik on ilus, kõik on korras. becca jõudis eile meie juurde. ma arvan, et ma ei saa sellest kunagi üle, vabandust, aga ta on liiga ameeriklane. täna käisime siis pariisis, mõtlesin, et panen kõik oma eelarvamused kappi luku taha ja olen üks imeline giid. olen juba umbes täpselt 5 korda üritanud musee guimet’sse minna, aga igakord on midagi ette tulnud. üritasin siis täna ka muidugi, aga katseks see jäigi. kõigepealt näitasin talle trocadero väljakut ja siis ütlesin, et ta võib valida, kas jalutame väljas või lähme muuseumisse. lõpuks jalutasime ikkagi, sest väljas oli nii ilus kevadilm (ma tean, see on imeline, siin hakkabki kevad reaalselt märtsikuus). tegin talle väikse turistiringi invalides’i väljakuni välja ja värki. näitasin maju ja tutvustasin muuseume (ma kaalun juba tõsiselt pariisi giidiametit harrastama tulla). lõpuks otsustasime midagi süüa ning siis see jant hakkaski. normaalne inimene võtaks lähimast boulangerie’st ühe baguette, mis on alati liiga head, aga ta ei söö sealiha ja siis talle ei meeldi sinep ega ka majonees ja quiche’i ta ka enam ei tahtnud, sest ta on seda juba liiga tihti söönud. üldse tema arvates on prantsuse söök väga teistsugune vist. seega reisisime kesklinnas umbes tund, tund poolteist, et midagi leida. kui me ükskord taaskord les halles’i juurde jõudsime, siis oli ta lõpuks pomme de pain’i võikuga leppima ja kõik tundus juba paremaks minevat. aga kui ta käe oma rahakoti poole haaras, siis selgus karm reaalsus, et see ei ole enam seal, kuhu ta selle viimane kord pannud oli ehk siis see oli kadunud – vb varastatud, vb see lihtsalt kukkus kotist välja, keegi ei tea, aga fakt on see, et seda ei olnud enam.

ma tegelikult tunnen ennast ka natuke süüdi, sest sabine ütleb alati, et valvake oma kotte jms, aga ma ei ole veel ühestki reaalsest vargusjuhtumist pariisis kuulnud, aga ta on becca ja ta hõljub kogu aeg pilvedes. ta unustas hommikul autost väljudes ukse ka lahti. ok, see on isegi natuke armas, aga ikkagi. tegin talle selle eesti siis lõuna välja, aga enne helistasime ta vanematele ameerikas ja sabine’ile, kes saatis meid metro informatsiooni, et vb keegi on rahakoti leidnud ja tagastanud. kõigepealt käisime les halles ühe tädiga rääkimas, sealt saadeti meid etoile’ile ja lõpuks pidime champs-elysee clemenceau peatusesse minema. tädid olid väga sõbralikud iseenesest, aga kahjuks ei olnud midagi leitud ning neil on siin selline huvitav seadus, et me ei saa telefoninumbrit ja nime ka jätta, sest neil ei ole õigust meile ise helistada. ma hästi ei mõista selle mõtet, aga prantsusmaa on prantsusmaa. plusspool on see, et sain palju prantsuse keelt praktiseerida ja ühe päeva jooksul 6 korda metroo 1. liiniga sõita.

tegelikult ega see kadu nii hull ka ei olnud, krediitkaart pandi kohe kinni ja transpordi kaart on ka alles, reaalne kadu oli ainult juhiload ja 30 eurot. sabine muidu ütles, et vb see pauk oligi talle vajalik, sest ta unistab ikka väga kogu aeg. kui me söögilauas oleme, siis ta ei kuula ka absoluutselt tegelikult. ma tean, et alguses on raske ja tõesti ei saa suurt midagi aru, aga ma tean, et üritasin vähemalt natukenegi kaasa mõelda ja jälgida, tema aga minu arvates ei üritagi väga. ja siis ta kaebab, et ta prantsuse keel ei ole üldse arenenud. see on tegelikult natuke tõsi ka. ta oskab rääkida küll midagi iseenesest ja ameerika aktsent pole ka niivõrd tugev, aga see arusaamine on märksa raskem. no, eks see asi paraneb.

nüüd siis tänase õhtusöögi juurde, kus ida-euroopa tegi ameerika vastu kolm-null. nimelt kata vend jõudis ka täna meile (kes on väga tore ehk siis kata poisina) ja nad on mõlemad väga suured kinofanaatikud. kõik sai alguse sellest, et tegime homseks kinoplaane, otsustasime the single man’i kasuks ja lõppes sellega, et beccal pole aimugi sellest, kes on colin firth, mis on cannes’i ega sundance’i filmifestival (mis siiski on ju ameerikas!) ega mis jõgi see seal pariisi keskelt läbi jookseb (või kas üldse jookseb). ma arvan, et vb sattusime natuke hasarti ka, eriti kata vend. lõpuks läks asi juba päris detailseks, nt selgus, et the nightmare before christmas režissöör ei tegelikult üldsegi tim burton jne. niimoodi me siis kõik oma väikestes peades imestasime ja üritasime mitte väga imestust välja näidata, kaasa arvatud sabine. selle lahingu võitsid vähearenenud idabloki riigid.

ma tean, et sattusin nüüd hoogi ja laskusin väga detailidesse, aga asi on selles, et kata räägib praegu oma vennaga ja ma ei ole seda teemat veel temaga väga sügavalt arutanud, seega jäätegi mulle teie, mu kallid eesti sugulased/sõbrad. aitäh, et olite valmis mu analüüsi lugema ning isegi kui see tundus kohati liiga karm, siis tunnistage, et mingil määral on see ikkagi naljakas ka.

ja hippo on viimased päevad kogu aeg õhtusöögilauas väga selge kanepilaksu all olnud. see on ka naljakas. huvitav, kas sabine ei saa päriselt aru või ta lihtsalt ei taha aru saada. aga ta on ikkagi viimasel ajal tunduvalt sõbralikum olnud.

lõpp.