french way

sa võid kõike ükskõik kuidas teha, see on vaba maa, aga kui sa teed seda teistmoodi kui teised, siis oled imelik.

rohkem kui neli kuud olen saanud jälgida ja võrrelda, kas prantsusmaa muru on rohelisem kui eestis. kohati on – toidud on paremad, kultuur on miljon korda kõrgemal tasemel ja inimeste elatustase on kõrge, nad on vabad nad, nad ei muretse nagu meie. samas on prantslased vinguvad ja liiga tundelised indiviidid, igasugune töö on nende jaoks alati liiga raske ning kõike tuleb teistmoodi teha, kui ülejäänud rahvad siin maailmas.

ma mõtlesin, et legendid sellest, kuidas prantslased ja inglased üksteist ei salli on klišee, nagu bareti ja baguettiga noormees seine’i kaldal jalutamas, aga see ongi päriselt nii. inglased on madalamal tasemel, neil ei ole kultuuri, neil ei ole vabadust, naised on seal koledad ja lapsed paksud, inglise toit on söödamatu ning kuninganna käib vanamoodsalt riides. see on mind ka mõjutanud,  london ei tundu enam üldse pariisiga samal tasemel ja kui mu hostema mult küsis, kuidas ma inglise ajalugu nii hästi tunnen, siis vastasin piinlikkusega, et käin tallinna INGLISE kolledžis, mis ometi pidi ju kõva kool olema. sakslased on veel enam-vähem, aga ega kultuuri neil ka pole, pealegi räägivad nad mingisugust imelikku keelt, mida ei ole ju ilmselgelt võimalik hääldada.

kui sa tahad elektroonikapoest midagi osta, siis ma pead endale toote välja valima, ühele klienditeenindajale oma soovi teatama, kes siis tõttab kuskile nurga taha ja naaseb koos paberikesega, kuhu peale on kirjutatud tootenumber, pärast lähed kassasse, maksad oma vajaliku summa ära ning siis saadetakse sind kuskile poe taha veel ühte letti, kuhu sa esitad tõendi, et oled päriselt ära maksnud ning alles peale seda tõttab kolmas sõbralik neiu kuskile laoruumi avarustesse ja toob sulle su kauaoodatud juuksesirgendaja. peale pikki rännakuid, et oma aare kätte saada, hakkad tahestahtmata mõtlema, kas see oli nüüd tõesti seda väärt.

prantslased armastavad prantsusmaad, nende arvates on see täiuslik. jah, nad küll tunnistavad oma vigu, aga veadki on täiuslikud, sest need on prantslaste (mitte kellegi teiste) vead.

täna oli taaskord lume tõttu kodune päev,  andestage mulle mu liigne vaba aeg. hakkan niimoodi veel ükskord kirjanikukski.