prantsuse geograafia

me võtsime see nädal geograafias euroopat.

kuigi tegelikult oli see rohkem sellest, miks euroopa on maailmas number üks. see on number üks kõiges muidugi. aga, et te kõik teaksite, siis euroopa koosneb keskmiselt neljast riigist – PRANTSUSMAA, inglismaa, PRANTSUSMAA, saksamaa, PRANTSUSMAA ja siis mõnda asja teevad hästi ka itaallased ja hispaanlased ning viimaseks muidugi PRANTSUSMAA. nüüd ma saan aru, miks kohalike maailmavaade natuke kitsas on - neile on arvatavasti alates lasteaiast sisendatud, et kuigi maailmas on mõned teised kultuurid ka, siis ega need nende oma mõõtu kindlasti välja ei anna. ale meie tagapingis ohhetas ja ahhetas ning lõpuks lülitas ennast üldse välja, sest jah, see teema võib natuke häirivaks muutuda, kui sa ise euroopast pärit ei ole. eriti veel kui tegelikult euroopa ei ole kõiges kõige parem.

eesti ühes kümne teise riigiga, kes 21. sajandil EL’iga liitusid, on mõttetud, sest nende arengutase on naeruväärselt madal. arvatavasti nad võeti liitu üldse vastu sellepärast, et siis prantsusmaa saaks ennast paremini tunda, nagu suure abistava isana, kes nõrku päästab. kõige selle alus on muidugi see, et kogu EL’i SKTst moodustab IDARIIKIDE panus vaid 5% vms - on est n’importe quoi. kujutage ette, et te peaksite istuma tundides, kus teile korrutatakse, et teie kodumaa on täiesti null. kõike seda kuulates tekkis mul tahtmine klassi ette minna ja vabandada, et me üldse EL’is oleme, sest me tõmbame ju statistika niimoodi alla, et vähe pole. aga tõde on see, et ma ei peaks vabandama, sest ameerika super puissance’i vastu ikka ei saa, see võimalus istus juba peale teist maailmasõda rongi peale ja sõitis teisele poole atlandi ookeani ning pealegi eesti ei ole mõttetu.

me ei peagi suuri tehaseid ehitama ja tootma-tootma-tootma, meid on 1,3 miljonit, kellele sa seda autotööstust ikka ehitad. ja ma usun, et meie majandus on hoolimata hiigelsuurest tööpuudusest siiski paremas olukorras kui “vana liikme”  ja euro kasutaja kreeka oma, kes vaevleb mittepankrotistumisega . (aga tegelikult ma muidugi ei tea, sest ma ei ole just väga majandusteadlane, lihtsalt loogilised järeldused). kui ma ütlesin, et me saame vb järgmine aasta euro, siis manas muidugi terve klass näole üllatunud ilme. mis seal ikka imestada, kes piisavalt töötab, see teeb ära ka. ma arvan, et kui eestis elaksid prantslased, siis nad ei oleks riigi ülesehitamisega nii kiiresti hakkama saanud. kujutan ette, et hästi riides härrasmehed ja daamid tuleksid suurte plaanidega kokku ja arutaksid natukene, aga peale mõnda aega annaksid nad lihtsalt alla, sest igaüks tahab erinevat asja ja üldse liigne töötamine on liiga väsitav. seega seaduste kirjutamiste asemel hakkaksid nad omavahel viimaseid quiche’i ja macaron'ide retsepte vahetama. selle peale läheks neil kõht tühjaks ja muidugi loogiline järg korisevale kõhule on lõunasöök, kus nad istuvad vähemalt kaks tundi ja siis ongi juba hilja - kõik peavad oma vähemalt kolmele lapsele lasteaeda kella poole viieks vastu minema ja neid küpsistega värava taga ootama, seega parem on homme uuesti proovida.

ma tean, et see oli üks väga radikaalne ja eriti subjektiivne järeldus, aga ma pidin kuskil oma tunded välja elama.

aga üldiselt ma ikkagi ei kurda. kool läheb kiiresti, elu veereb vaikselt ja normaalselt. prantsuse keel tuleb aina rohkem suhu ja elu läheb kergemaks. enam ei pea tänava peal abipaluvale naisele vastama “je ne parle pas francais”, vaid saabki päriselt oma teadmisi jagada. homme lähme teeme koolilõpetajate foorumil natuke yfu’le reklaami, meil on isegi oma putka seal. ning pärastlõunal lähen pariisi kunstiülikoolide avatud uste päevadele. uurin ja vaatan, mis võimalused mul tulevikuks on. ning pühapäeval yfu reunion,  saab näha kuidas “kogu maailm” viimased kuud hakkama on saanud jms.

head nädalavahetust!