vahepeatus

ütleme nii, et ma ei saa hästi aru, miks siin seda kooliks nimetatakse.

okk, esmaspäev oli mingil määral kooli moodi – kirjanduses oli isegi controle, samas teisipäeval oli ainult kaks kirjandust, eile neli tundi ja 12 vabaks, täna üks histoire ja siis kehaline. jah, ma tean, et ma teen siin palju. tegelikult oli see väga hea, sest olin veidi tõbine. praegugi on nohu ja köha, teisipäeval magasin peale kooli ja eile ka, seega nüüd läheb paremini. olen tegusaks nädalavahetuseks valmiis. laupäeval kunstiga louvre’sse ja õhtul esimest korda pariisi klubisse. pühapäeval arvatavasti brigitte bardot näitusele koos reginaga. aga enne tuleb reede üle elada.

vaatasin food inc’i. ma arvan, et ma ei söö enam mitte kunagi mitte ühtegi burgerit ja kui ma kunagi USAsse lähen, siis seal ei julge ma midagi süüa. jah, see oli šokeeriv.

mul on uus sõltuvus ka – mustad pastakad ja tintekad. ma ei tea, miks aga mulle meeldib hästi tintekaid osta. ja siis alustasin päeviku kirjutamist – selle tõelise käsitsikirjutatud päeviku. muidugi arvasin, et ma ei tee selliseid asju enam peale 12. eluaastat, aga siin ma nüüd olen. ma arvan, et see oli kata mõju, sest ta kirjutab kogu aeg oma päevikut ja ma olen ka selline kirjutaja tüüp, nii et lasen siis käia.

muidu ma avastasin veel, et etv’d on ikka väga hea internetist vaadata – ülihea kvaliteet ja ei seisku ka üldse. vaatan siis siin vahel AK’d ja ringvaadet. praegu käib taustaks iluuisutamise EM (“rootslased ebaõnnestusid täielikult”, ütles just anu lamp.) tegelikult on see nii imeline, kuulata eesti keelt ja vanu tuttavaid hääli. eriti peale seda, kui ajalooõpetaja täna endisi idabloki riikide elatustaset täiega maha tegi. kaasa ei aidanud ka 2003.aasta majandusstatistika. ma oleks tahtnud püsti karata ja madame cotte’ile vahele segada, oleksin hea meelega öelnud, et kuue aastaga muutub nii mõndagi. muidugi ei ela ma kuskil helesinises roosade ponidega maailmas, ma tean, et prantsusmaal on rohkem võimalusi, aga for god’s sake, see vahe ei ole enam nii suur. pealegi nemad alustasid võidujooksu umbes 40 aastat varem.

ohhjahh, ma tunnen, et muutun iga päevaga aina patriootlikumaks. sellega meenub mul üks kunagine klassiõde, kes vanasti koolibussis rääkis vaid sellest, kuidas eesti sakib. nüüd ta siis ongi meil soomes, aga mina olen eestigagi väga rahul.

aa, aga tegelikult läheb mul siin väga hästi siin ning ega ma veel tagasi küll tulema ei hakka.

minge siis kõik roosasid kääre vaatama! mariaaaa, andke endast pariiiim! ;)

õhtusöögiks oli verivorst ja kartulipuder.