felt like it

tundub nii.

ettttttttt. elu muutub siin juba eriti tavaliseks. see on nii klišee, aga mul on selline tunne, et ma nagu olen siin ja elan ja kõik on hästi, kuid ma ei tea, miks ma seda teen. see on see tüüpiline eneseotsimiseaeg. ma mõtlesin, et see on ainult filmides nii, aga eile lamasin diivanil ja hakkasin suuri mõtteid mõlgutama ja siis tuli suur kriis. ma ei tea, mis minust saab ja kelle või mille nimel ma siin üritan oma prantsuse keelt selgeks saada ja üldse tegelikult on mul nii palju vaba aega, et ma ei oska sellega midagi peale hakata jms jamps. ma tean, et see kõlab naljakalt,  aga ma päriselt ka mõtlesin nii. ja siis ma magasin ühe öö ära ega ma muidugi targemaks ei saanud, aga ma olen praeguseks tõsiasjaga leppinud, et ma ei peagi praegu teadma, mis minust saab. see ongi see aasta, kui sa ei pea selle peale mõtlema. kui ma ükskord tagasi olen, siis ehkkk.

iseenesest koolis on progress. sain ajaloos dokumendi kommentaari eest 14, see on heaaaa. kirjutasin neli A4 külge täis. kuigi tegelikult oli vaja kirjand ka kirjutada, aga me ei ole veel nii kiired. järgmine kord. pealegi bac blanc ehk proovieksam on tegelikult juba peale veebruari vaheaega, õpetaja ütles, et ta on väga uudishimulik, et mis tulemused me saame siis, sest seal keegi ei tea, et me oleme tegelikult välismaalased. hahahaaaaaa. kirjanduses ka,  õpetaja juba ütleb, et mu töö oli parem, kui nii mõnedki prantslaste omad, aga taaskord tegin ma ainult pool ülesandest, aga väike ego boost on alati vajalik, eriti praegu, kui tüdimus veidi peal on.

õnneks on kunagi külalisi oodata.

ja ma ei saa aru, miks koolis tüdrukute vetsus tihti poisid ka on. ma eeldasin, et kui on tüdrukute WC, siis on tüdrukute WC, aga kõik tirivad oma copin’id sinna kaasa ja siis nad seisavad seal kraanikausside juures. ma ei saa sellest aru, minu arvates on see imelik.

ja allahindlused on siin juuuuuuuu. aga ma hoian ikka tagasi ennast.

aga see ei ole kerge.