kolm ei saa ilma neljanda ja viiendata

nii head kui halba.

saatsime türanno rõõmsalt rongi peale, kes ei öelnud isegi head aega ja läksime deauville’i peale jalutama. ilm oli mõnus ja siis me jalutasimegi. deauville on mingi fancy sadamalinn, kus on kõik fancy’d lukspoed ja isegi turul olid gucci kottidega šikid tädid ja onud. iseenesest oli ilus. seal oli häegen-dazs ka, lihtsalt, et te teaksite.

siis sõitsime honfleuri, mis on selline vanem sadamalinn, kus kuulsad kunstnikud, impressionistid vist, on palju aega veetnud. see oli hästi armas kohake, kitsad tänavad ja puukirikud. jalutasime veidi ja siis koju. sabine sõber eric tuli ka ning täiskasvanud läksid kohvikusse. kolm näljast teismelist jäeti üksi koos külmkapi ja mikrolaineahjuga. peale seda, kui eilse õunakoogi jäänused ka otsa olid saanud avastasime lahkunud türanno tuba ning näädsa, seal on internet (sellepärast ta viimase kolme päeva jooksul siis oma toast kordagi ei lahkunudki). seadsime ennast mõnusalt sisse ja vaatasime the boat that rocked,  see on nii hea film, et ikka väga hea film!!! vaadake kõik, kindlasti, see oli ikka eriti mõnusa fiilinguga.

peale seda tundsin ma ennast veidi halvasti, pea lõhkus ja süda oli paha ja siis läksin voodisse. kata ja alejandra läksid houlgate’i jalutama, suured tegid süüa, pärast oli ilus õhtusöök, aga ma ei väljunudki oma toast. magasin nüüd 14 tundi jutti ja loodan, et mis iganes see ka polnud, on nüüd läinud. ning kuna täna on laupäev, siis on turud hoos ja 45 minuti pärast lähme meiegi ühte sellist suuremat avastama.

ja päev saigi läbi. ausalt öeldes turg ei olnud midagi väga erilist, me kata ja alejandraga jalutasime niisama linnas ringi ja tegime salajase kokkuleppe, mille tulemusi näeb aasta lõpus. tagasi jõudes sõime kõike head ja paremat, mis turult krahmati, juustud ja krevetid, erilised, kuid mitte nii head lihapasteedid ja vorstid ka, aga neid me ei arvesta, igatahes väga french oli. pärast seda suundusime kuskile väiksesse külla, jalutasime päris pikalt ja siis kohvikutasime. siin on igal pool lehmad, fakt. sabine ja joelle muidugi läksid veel väiksesse söögitegemisbutiiki, milliseid on siin kandis väga palju ja kuna söögitegemine on neile sama, mis mulle riided, siis nad kaotasid ajataju natuke. see on nii naljakas ikka, kui elevile nad kokanduspoodidest lähevad. ja siis läksime veel supermarketisse ka, et toitu osta.

koju jõudes läksime houlgate peale jalutama, kahekesi alejandraga. õhtul on siin ka väga ilus ja just siis kui me taaskord rääkisime, et tahaks peole minna, siis jalutasime ühest aknast mööda, kus inimesed tantsisid, mmm, väike iroonialaks meie pihta, kas pole? tagasi tulime ranna kaudu ja mõtlesime, et oh kui äge oleks liiva sisse I LOVE ESTONIA/MEXICO kirjutada, alustasime rõõmsalt, aga üks hetk vaatame, et hmm, cachacha on kadunud (joelle’i koer) ja siis hakkasime hullunult ta nime karjuma, lõpuks nägime kauguses kedagi ringi silpsamas (hea sõna, eks) ning tegime ühe kiire sprindi rannapromenaadi lõppu. aitäh, cachacha, väikse trenni eest. :)

siis vaatasime “lie to me” (mis on mingi kuum ameerika krimiseriaal, päris normal) ühte osa ja alustasime junot ja siis poole peal otsustasime ikkagi little miss sunshine’i kasuks. aga kas te panete tähele, kui palju asju me suutsime lõunasöögi (kell 14.00) ja õhtusöögi vahel teha, täitsa imeline.  aga see pole normaalne, me sõime õhtust kell pool kümme ja isegi ei näksinud midagi vahepeal, sest prantsusmaal ei ole nii kombeks,  lõpuks olime meganäljas, sabine ja joelle on umbes, miks ? muidugi, kui nad vahepeal ühe pudeli veini kahe peale lõpetasid, siis läheb aeg päris kiirelt.

ja õhtu lõppes kastanite koorimise ja püreeks tegemisega. ja muidugi käib kuskil naabermajas praegu pidu, muusika mängib ja inimesed lärmavad. alguses ma mõtlesin, et kujutan ette juba, aga ei, see ongi päriselt nii. vaatasime kolmekesi üksteisele otsa ja ohkasime. i miss you, party. ma loodan, et ma selle aasta jooksul ära ei unusta, mis tunne pidutseda.

muidu on korras.

ja järgnevad – kolmas päev (piltidega variant)

üks tegus päevake, enam-vähem.

hommiku poole oli palju aega,  jalutasin linnas ringi, vaatasin turu üle ja läksin mere äärde – joonistama. ma pole umbes pool aastat ühtegi kleidi ega muu riideeseme joonist teinud, aga täna,  finally, see juhtus. nii hea tunne oli,  nagu oleks koju jõudnud, uuesti. oma vaimsesse nirvanasse, lased kujutlusvõimel lihtsalt minna. hakkasin jälle moekunstiõpingutele mõtlema, aga mul on veel kaks aastat aega ja praegu olen üldse kuskil mujal.

peale lõunat läksime pikale jalutuskäigule mööda mere äärt,  meri on praegu ekstrakaugel ja liivariba on eriti lai ning kulgeb kaugele. meri on siin ka avaram ning sinisem, näed kaugemale ja ilusam on vaadata. täna oli isegi natuke tuul ning mõned jahidki ilmusid välja. kunagi teen mina ka omale kaptenipaberid. ilm oli eriti soe muidugi,  panin ennast paksult riidesse, aga natukese aja pärast mõistsin oma viga, mul oli isegi t-särgiga palav. not bad, aga ülehomme hakkab vihma sadama ja kui normandias vihma sajab, siis ikka sajab südamest.

pärast värskendavat dušši jõudsid joelle ja alejandra. viisime üksteist vahepeal toimuvaga kurssi, naerisime hippo üle, keda edaspidi nimetame türannoks (sest yassu pani talle uue nime, mis sobib muidugi suurepäraselt). vaatasime “donnie darko"’t”, mis on täiega hea film, teistsugune - selline, et peab natuke mõtlema, aga mulle meeldis. ja siis lõpuks saabusid meie külalised.

sabine’i nõbu oma kahe lapsega: poeg 17, tütar 19. nad olid muidugi tõelised pariislased, korter kesklinnas, suvila normandias, näevad megakorralikud, aga stiilsed välja, internaatkooli haridusega. aga kindlasti mitte mingid snoobid, väga sõbralikud ja meeldivad olid. ja siis me sõime ja jutustasime, aga sellistel õhtusöökidel on tavaliselt nii, et vanemad räägivad juttu, noored noogutavad ja ütlevad vahel mõne lause ja vahetusõpilased naeravad omaette või teiste vahetusõpilastega. ning täpselt nii see oligi.

tuul tõuseb, äkki homme näen laineidki.

kolm järgmist hetke – teine päev

Technorati – sildid: houlgate,joonistused

tegin silmad lahti,  tõusin istukile ja seal see oligi – meri.

sõin hommikusöögi, panin riidesse ja läksin randa joonistama. igaüks tegi hommikul oma asja: sabine käis samal ajal toidupoes, kata jalutas omaette ja hippo magas. 

peale lõunat sõitsime arromanches’i, mis oli teise maailmasõja ajal väga tähtis koht, ameeriklased laadisid siin oma varustust jms. koht oli väga ilus, panga peal, just nagu kodus. käisime kinos “360”, mis tähendab, et film oli igal pool su ümber,  pmst on selline tunne, et ise oled sõjas, sest see oligi mõeldud niimoodi. kõik peavad aru saama, mis tunne on lahinguväljal olla. meri on siin endiselt eriti-eriti vaikne. saadjärvel oli sellega võrreldes litter, tegelikult ka. ma mõtlesin, et see on suur avameri peaaegu jms, aga ei, nähtavasti siin kandis tuult ei ole.

 

ja siis tulin koju ja joonistasin veel.

tänaseks kõik,  kohtume homme samal ajal.

kolm esimest hetke

Technorati – sildid: houlgate

i’m in heaven. tegelikult küll mere ääres, aga see teeb minu jaoks sama välja.

kaks ja pool tundi sõitu ja oledki kohal. poole teest ma magasin muidugi,  ei tea küll, miks, aga väga hea uni oli. teekonna teise poole peal hakkasin normandia loodust imetlema, põllud ja sügisesed kirjud puud, helesinine taevas. esimest korda elus on sügis ilus aastaaeg, eestis on taevas alati ainult üks vankumatu hall mass, mis ei kavatsegi enne aprilli kuskile liikuda ning et seltsis segasem oleks ööbib tema juures ka paduvihm. siin läheb õhk küll jahedamaks, aga taevas on ikkagi naeratab. metafoor metafooriks, aga me jõudsime mere äärde!

houlgate on üks väike suvituslinn la manche ääres, majad on hiiglama suured, uhked ja ilusad, aga oma armsal viisil. see on nagu haapsalu, aga prantsuse moodi. mere äärt mööda läheb pikk promenaad, inimesed jalutavad. meri oli täna eriti rahulik, ma ütleks, et isegi plekk täitsa, aga ikkagi mõned üksikud jahid seilasid kaugusesse. ma tundsin, et jõudsin koju. jalutasime boulangerie’sse brioche ostma ja tagasi tulles katsusin vee ka ära. :)

 

 

 

maja on miljoni magamistoaga kihvt vana maja, kõikidest tubadest (va vannitubadest) avaneb hingemattev vaade merele ja linnale. mina ütleks, et suur maja on, aga tegelikult võrreldes kõikide teiste vanade ehitistega siin, on see suhteliselt väike. tegemist on ühe esimeste majadega houlgate’s (130 aastat vist), aga minu pärast võiks see sõjaväetelk ka olla, kui seal magada saaks korralikult, sest praegu on ainult meri tähtis. praegugi saan oma aknast tulede säras loode-prantsusmaa rannikut imetleda. ma ei kaeba. nüüd kui sain ametliku kinnituse, et prantsusmaal ikkagi on peale seine’i veel vett, siis tundub kõik peaaegu täiuslik juba.

BONNES VACANCES A TOUS!

eesti päev

eesti keel!

yassu ja reginaga pariisis siis. tegime kohustusliku turistiringi, kõndisime terve päeva, rääkisime juttu, EESTI KEELES. väga tore päev oli.

tegime kevadvaheajaks perfektse plaani, nüüd ootame allu ja elisa arvamust kunagi.

huvitav fakt on see, et viimasena hüppasime veel korraks louvre’st läbi, vaatasime mona lisa kiiresti ära ja rongi peale. nii lihtne see ongi.

pikk jutt, halb jutt. vaadake parem pilte.

ai, kuidas ma tahaks korralikku peegelkaamerat. täna sain natuke yassu omaga maitse suhu,  kuradi hea oli.

tõeline sügis prantsuse moodi

versailles siis.

kuna kaks kassi hõivasid terveks päevaks mu voodi, siis oligi hea, et välja sain. me valisime perfektse päeva, et versailles aegadesse minna. täpselt õige. ilm oli megailus,  tõeline soe sügisilm, päike paistab, lehed on värvilised, väljas on 15 kraadi, päikse käes natuke soojemgi. lisaks oli täna viimane päev enne järgmise aasta aprilli, kui purskkaevud muusikaga töötasid ja ma arvan, et ilma nendeta oleks see natuke poolikuks jäänud. niimoodi me lihtsalt jalutasimegi,  kõik oli väga ilus ja võimas ja väga-väga suurtes mõõtmetes. kuigi see purskkaevu pool on vene variandis minu mäletamist mööda tugevam (tulge nüüd mulle kallale, aga ma ei mäleta, kas see loss oli moskva või peterburi lähedal, vist peterburi ikka, sest selle nimi oli peterhoff, eks ?), oli seal ka mõnus. jalutad ringi, naudid värsket õhku ja räägid juttu. mõnnamõnna.

ma tegin palju pilte, sest värvid olid lihtsalt väga kihvtid koos, sinine taevas kontrastiks rohelistele, kollastele ja teistele lehtedel, lisaks paneb päike veel vee ka sillerdama, täna oli pildistamispäev.

ning kuna bussipeatus oli starbucksi ees, siis pidime ikka sinna ka minema. väga hea punkt väga heale päevale.

ja ma olen täna peaaegu üksi kodus,  sest hippo ja roxane läksid välja ja kata on sonic youth’i kontserdi, seega saame täna sabine’ga kahekesi õhtustada, uus kogemus taaskord.

ühte asja ma tegelikult igatsen ka,   peole tahaks.

vaheajaks minema

minu tüüpiline pühapäev muidugi,  peaaegu.

eile käisin esimest korda ametlikult louvre’i siseruumides. jah, ma nägin nüüd selle mona lisa ka lõpuks ära. ja see maja on suur ja seal on meeletult inimesi ja seal on meeletult soe. aga pariis on alati tore. täna peale lõunat versaille’sse, see on suht lähedal siin, st. remyst läheb buss otse sinna, kuhu vaja. homme hoian ennast yaz’i  jaoks ning teisipäeval normandiasse nädalaks. arvatavasti seal internetti pole, seega ei ole teil midagi mõtet väga oodata. üritan palju pilte teha ja tähele panna ja siis nädala pärast teeme kokkuvõtte.

ning glenn tegi eile šokolaadi macarone’e, need olid head. teist võimalust ei olegi.

kõik inimesed küsivad, et kas sa lähed ikka vaheajaks eestisse tagasi, eks  ? kui ma vastan, et ei lähe, siis kõik imestavad, et päriselt või, see on ikka raske ju. vb, aga praegu on mu elu siin :)

äkkkkki, kunagi, vb

ma ei tea kuidas ta selle leidis, aga mu ema saatis mulle selle kasutajatunnuse. trop genial!

ma ei ütleks, et nüüd midagi eriti põnevat ja tähelepanuväärset nüüd juhtunud on, aga ma ikkagi kirjutan. me saime oma filo dissert’id tagasi ja ma olen rahul isegi. kirjanduse omas oli mul märksa rohkem vigu, seekord oli isegi nagu päris peaaegu. prof kirjutas, et väga huvitav oli lugeda ja mul olid head filosoofilised ideed ja kuna see ongi vist asja mõte, siis praegu olen üks õnnelik annika.

except the fact, et mu jalg vedas mind kehalises alt. novembris on meil esimene bac, demi-fond (jooksmine). pmst peame 500 m aja peale jooksma, siis 10 minutit paus ja uuesti, 10 minutit pausi ja kolmas kord, aga enne igat korda peame oma eeldatava aja ütlema. minu jaoks on see raske, sest ma vihkan kiiresti jooksmist. täna tegime siis proovi, jooksin ühe ringi ära, aeg oli päris hea (minu kohta; tüdrukutest olin teine): 1.55 (sellega saaksin hindeks 17). ja pealegi ma ennustasin ka 1.55, seega parfait. hakkasime teist ringi jooksma ja mul lõi mingi jobu kramp lõi jalga, lõpetasin umbes veerandi ringi pealt. not great. ma arvan, et see on sellepärast, et ma olen viimasel ajal väga palju vähem jooksmas käinud kui varem ja vitesse pole kunagi mu parim külg olnud. eniveiz, vaheajal hakkame siis trenni tegema, lapsed.

see on lihtsalt üks äge leht, mille marjorie ja sympharine mulle kehalises kinkisid. hyper cool !

muidugi selgus üks huvitav asi veel, et vb me ei saagi bac’i teha. koolis me nkn ei saa, sest literature’s on ainult 26 õpilast koos meiega ja kui kolm (ehk siis meie, ägedad vahetusõpilased) ebaõnnestuvad, siis see mõjub kooli eksamistatistikale väga katastroofiliselt. kuigi ma usun, et kevadeks oleme me märksa arenenumad ja isegi vist võimelised eksamid positiivsele tulemusele sooritama, saan ma ikkagi tegelikult monsieur bailly kartustest aru. aga me üritame ennast candidat libre’na registreerida, siiski see pole ka kindel, sest me oleme lycee’sse sisse kirjutatud ja ühesõnaga mingi jamps värk käib. ma ei tea veel, mis saab.

ning kõige tähtsam avastus. see pole just maailma kõige tähtsam uudis, aga mulle on. kuna sabine’i õde edutati louis vuittonis kõikide poodide euroopas ja aasias manageriks/juhiks ehk siis väga mõjuvõimsaks isikuks, siis eile, kui ma elle’i sirvisin ja pariisi moenädala pilte vaatasin, siis lõi mulle järsku pähe üks imeline mõte. ma olen peaaegu kindel, et valerie tunneb või siis vähemalt on rääkinud kunagi marc jacobs’iga,  see on megasuperhypercooooooool. ma saan ametlikult öelda, et ma tean kedagi, kes teab marc jacobs’it. VÕIB-OLLA. :D ja ta tuli taipeist täpselt eelmiseks nädalaks tagasi ja siis oli just moenädal. ta pidi raudselt louis vuittoni moeshow’l ka käima ju,  selles on loogikat, right ? miks ta muidu just siis pariisis oli. ja nüüd minu suur unistus: ever since i was a little girl, i’ve dreamed about going to a real fashion show.  see on ausalt ka minu unistuste unistus,  i’m not kidding. kuna mul on vist siin liiga palju vaba aega, siis hakkasin eile enne magama minekut unistama. mõelge, kui pere kingiks mulle sünnipäevaks/jõuludeks (milleks iganes) louis vuittoni moedefilee kutse, kevadisel moenädalal. ooomaigaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaad, ma vist….., ma ei tea isegi, mis ma teeksin. see oleks kõige ägedam asi üldse, mis minuga juhtuda saab. jaaaa, aga sellised ei juhtu minuga tavaliselt.

louis vuitton kevad/suvi 2010,   style.com

 

vähemalt jäävad mulle ikkagi mu unistused.

kiirekiire

nädala selgroog on murtud ja kaks päeva vaheajani.

pildistamine oli megaäge. kõik olid kostüümides, piloodid, stjuardessid, pilvekesed, suvitajad või lihtsalt käsnakalle bokserites. kogu kool oli hullult värviline, mõned kandsid hipiriideid, mõned olid põdrad ja muud sellist toredat. funfunfun. kirjutasime ajaloos dissertationi,  kaks tundi, kolm lehekülge, teema “Külm sõda Euroopas aastatel 45-75”, ma ütleks, et see pole paha. aga ma kirjutan jumala suvaliselt,  grammatika võib minu pärast puu otsa ka minna, sest praegu keskendun lihtsalt sellele, et info kuidagigi moodi õpetajani jõuaks. muidugi võib selliselt juhul siiski alati juhtuda, et info ei jõua ikkagi kohale, aga noohjaah, nüüd on juba hilja.

ma sain oma teise paki! sellega läks eriti kiirelt, täpselt nädalaga. nüüd mul on talvemüts, kaks paari saapaid, veel šokolaadi ja eriti tähtis ID-kaardilugeja! ma saan nüüd päriselt oma pangakonto seisul silma peal hoida. imeline! eesti IT värk on väga tasemel,  mulle sobib. :)

nüüd gymi,  vb kirjutan hiljem midagi lisaks.

merde,   kunagi ei tohi enne õhtut hõisata,  mitte kunagi. id-kaardiga ei olegi see asi nii kerge, kui ma arvasin. muidugi on mul vaja veel panga kasutajatunnust, mida mul clearly, EI OLE. greaaaat! kogu pere on kodus kamandatud minu pangakoode otsima. ma tõesti tahan vägavägaväga oma konto seisu vaadata, see ei ole normaalne muidu. mul pole mitte vähimatki aimu ju. ainuke halb asi siin maailmas praegu.

make it work

kuidas me täna kastanikreemi ja kastanijogurtit sõime.

kuidas homme rongijaamades suur streik on ja me lähme autoga kooli.

kuidas homme koolis pildistamine on ja ma ei tea, mida ma selga peaksin panema.

kuidas keskerakond, eesotsas savisaarega ennast põlema võiks panna (jah, ma olen valimistulemustega vägagi kursis).

kuidas ma teen oma reisiblogist hoopis oma joonistamisblogi.

ma tean, tal on liiga väike pea.

šokolaad ja muud magustoidud

üks väga magus päev oli. kohe alguses vabandan regina ees, sest meil oli jumala kindel plaan teisi veel kutsuda (diego, nouria, silke etc), aga siis me ei olnud enam kindlad, kas üldse läheme. järgmine kord raudselttttt!

hommikul siis kohe alejandra poole, kust startisime umbes 10 paiku pariisi, šokolaadifestivalile. nimi ütleb kõik, mu kallid. see hetk, kui me esimest korda metroost väljusime ja 5. näitusehoone seinal silti “salon du chocolat” nägime, hüppasime mõlemad sisimas kõrgele õhku, sest minu arvates on küll väga imeline mõte terve festival šokolaadile pühendada. ja kui me lõpuks sisse saime, siis vaatasime suurte silmadega ringi - kaks saku suurhalli kokku pandud, šokolaadiputkasid ja -armastajaid täis. see vaatepilt oli suurepärane. lisaks olid seal šokolaadist kleidid ja mingi kokkamisosa, infoosa jms. jaa, seal oli palju šokolaadi, aga kuna pariis on kallis, siis šokolaad on ka kallis. ma ei ostnud midagi, peale macaronide. üks väike kohvi-, üks väike pistaatsia- ja üks suur šokolaadikoogike. alejandra pani jälle tarka: it’s a cookie that tastest like heaven. it is, it really is. (ale eelmine filosoofiline pärl: chocolate was created by god to punish women). mul oli tegelikult üks feil ka täna. nimelt oli seal bailey’s ka esindatud  ning neli naisukest tegid hoogsalt bailey’se, jäätise ja jää kokteile, muidugi jalutas tout le monde nendega meile vastu ja mõtlesime, et mis seal ikka, prooviks ka. aga saate aru, see naine küsis mult dokumenti! ma arvan, et selles kokteilis oli umbes 1% alkoholi ja ma saan täpselt kahe kuu pärast 18. mul ei olnud ausalt plaanis ennast nendest 1 cl’test minitopsidest purju juua,  nagu maitse mõttes või nii. mis seal ikka, alati ei saa kõike, mida tahad.

peale tohutuid emotsioone läksime normaalset sööki sööma ja ma võtsin mozzarella-tomati salatit, sest oli ju emmu teada, et õhtul tuleb üks suurem pingutus ette võtta. hüppasime korraks h&m, sest seal olid allahindlused. ma leidsin imelise manteau, mis oli täpselt mulle mõeldud, aga see oli 99 euri. olin suht kindel, et mul ei ole raha, hakkasin seda juba tagasi viima, aga siis üks tore neiu tuli lampi minu juurde ja ütles, vow,you found it here? it’s really cute. and i was like, what the hell, let’s try my credit card. and of course it worked,  mu päev muutus kohe paremaks. ma nii kujutan juba ette, kuidas ma seda oma loodetavasti saabuvate saabastega kandma hakkan, sest neljapäeva hommikul oli siin –1 kraadi. aga eile oli jälle päeval 17, ma hästi ei mõista seda kliimat siin veel. :D  joonistama jäin hiljaks ja siis olin megahajevil, ma ei tea miks. tegime vaase kardinal, aga need see riie oli mega kortsus ja vaasidel oli mustmiljon varju ja me tohtisime ainult sirgete joontega varjutada, mis oli minu jaoks täiega raske, en habitude ma lihtsalt sodin midagi kokku. seega oli see senini mu esimene suurem väljakutse.

 

**********************************************************************************************************

ja nüüd special osa, pühendatud ainult collette’i ja sabine sünnipäeva soiree’le.

see oli täiesti uus kogemus taaskord, aga ma ei imesta enam. jõudsime korterisse sisse ja esimese asjana oli meil vastas üks naine, kes võttis mantlid ja pani kappi. elutoas käis vilgas elu ja jutuvada, kõik olid megašikilt riides, kelnerid käisid šampuseklaasidega ringi ja laudadel olid eriti maitsvad ja eriti erilised suupisted, alatasa käis keegi küsimas, et äkki ma soovin veel midagi. suupisteid oli umbes kümme erinevat – nt foie gras aprikoosimarmelaadi ja kaaviariga röstitud mandlileival (you get what i mean). ja siis me seisime seal ja rääkisime juttu (toujours prantsuse keeles), aga kuna 90 % rahvast oli üle 45 aasta vana, siis seltsisime rohkem roxane, gleni ja axeliga, see oli täiega mõnus, nad on täiega ägedad tüübid. hippo’t ma endiselt veel päris hästi ei mõista, ma arvan, et kata ja mina rääksime tema siblingutega rohkem, kui hippolyte ise ja me oleme kõigest vahetusõed. poissi huvitas vist rohkem see, et ta šampanjaklaas täis oleks (ma ei vihja millelegi:D).

peale oma elulugude vahetamist siirdus tout le monde laudadesse, nautis köögiviljalasanjet, peale seda toodi pulgakeste otsas suuvärskendus – kapsasse mähitud krevett kalamarja koriandri ja sidrunheinaga (aga mulle tegelikult ei meeldi koriander ja sidrunhein, ainuke halb maitseelamus). ja õhtu tippsündmus oli tordi välja toomine. aga see ei olnud tort, see oli kunstiteos või midagi veel enamat. ma oleks kindlasti pilti teinud, aga otsustasin mitte liiga turist olla. te oleksite pidanud seda nägema, viiekorruselised pulmatordid on selle kõrval kökimöki. teos koosnes kahest üliilusast ja maitsvast kreemitordist , ühest šokolaaditordist ja kõige peale oli megasuur kõrgeleulatuv eriti hea kreemiga pallikestest (mis olid karamelliga ühendatud) kuju/moodustis; kõik seda ehtisid trühvlid, kuivatatud puuviljad martsipaniga, suured karamellililled, dražeed. see oli imeline, ma olin täiesti sõnatu, kui seda nägin. VAUUUUUUUUUU. aga muidugi see polnud kõik, lisaks pakuti macarone, eclaire, trühveleid, värskete vaarikate ja valge šokolaadiga mandliküpsiseid, veel trühvleid , vaarika- ja kohvisorbetti ja teisi asju, mida ma ei jõudnudki proovida. ma ei oska midagi öeldagi, see oli lihtsalt selline elamus, et vähe pole. sabine ütles, et täna teeme siis veepäeva. :D

natuke veel õhtuatmosfäärist, minu kui vahetusõpilase pilgu läbi. ma ei saa midagi parata, ma vaatan alati inimeste juures esimesena nende riideid, märkan firmamärke jms. eile olid sünnipäeval 80-aastased daamid ja härrad, kes kandsid chanel’i, ferragamot, louis vuittoni, pradat etc. mitte et ma mingi hull märgijorss olen, aga minu jaoks oli see nagu hoopis teine maailm. kõik sisenevad diori/louis vuittoni kinkekottidega ja mina oma tuljaku kommikarbi ja tallinna küünlajalaga. :D ei, tegelikult colette oli väga rõõmus mu kingituse üle. kusjuures tädi, kes mu mantli  kappi pani kandis guessi teksaseid, aga mitte feiki, vaid päris. väike vastuolu, kas pole ?

kui me õhtul megaväsinult kodu poole kulgesime, siis tundsin täpselt seda tunnet, kui ma tulen tavaliselt vanavanemate juurest piritalt. sõidad linna teisest otsast (äärelinnast )läbi pealinna natuke kaugemale kui äärelinn. :))) feels like a true home.

and guess what i’m doing today? nothing (besides jogging and uploading my blog),  and i’m loving it.