une timbre d'europe s'il vous plait

teie, päevitajad, peaksite praegu siin olema.
väljas on umbes miljon kraadi, 30 vähemalt ma arvan. täna on layday, praegu pole veel midagi erilist teinud, mais apres peut-etre. vabandust, et ma neid õigeid kriipsukestega e’sid ei tee. uimerdame maja peal ringi. sabine läks vara hommikul tööle, lõunaks tuli tagasi, sõime tomati-mozzarella salatit selle itaalia singiga, mille nimi mul meelde ei tule. ja siis läks uuesti tööle, aga enne pani ta õhtusöögi ahju. majas lõhnab kogu aeg ülihästi.

sabine tahtis meid ujuma viia, aga mul pole trikood või no vähemalt mitte normaalset, üks läbipaistev selle eest. :D mõtlesime siis, et äkki puhkaks lihtsalt enne suurt päeva homme ja veel suuremat päeva kolmapäeval. vaatasime 9/11 fahrenheit’i, prantsuse keelsete subtiitritega. tegelikult tahtsime prantsusekeelset prantsuse subtiitritega, aga sellist ei olnud, seega et me midagigi aru saaksime panime inglise keele ikkagi, kuigi see ei ole hea. kui sabine koju tuli siis ta hakkas vaaritama jälle, tegi mingit ülihead šokolaadipudingut/kreemi, sellist puhta kakao maitsega magustoiduks. ma tean, et see toidu teema tüütab ära, aga sabine teeb kogu aeg süüa. see ongi normaalne, ta ütles, et see on tema puhkeaeg. seega tal on hästi palju kokaraamatuid ja siis ta otsib blogidest uusi retsepte ja sõbrannadega töö juures vahetavad muljeid, et mis on hea ja mis ei ole. aga õhtusöögiks oli ahjus küpsetatud lammas, selline väga tender/hõrk ja mingisuguste vürtsidega ja kartuli-porgandipüree.

üks tüdruk ecuadorist, anna, tuli ka õhtust sööma, ta oli vahetusõpilane aasta aega tagasi. rääkis prantsuse keelt nagu prantslane, vähemalt minu jaoks. ja siis nad muljetasid sabine’ga nii et vähe pole, me kataga istusime kõrval ja noogutasime/naeratasime. aga tegelikult ma saan juba midagi aru ka, miniprogress vist. ja siis ta ütles ka, et alguses on ikka väga raske ja et esimesel päeval peale kooli ta nuttis ja et see on ka normaalne. ma juba kardan, aga samas tahan sinna prantslaste ellu sukelduda väga, sest sellepärast ma siin olengi. siis ta rääkis, et alexandrja, kes on tema endise hostema juures, on ikka väga kurb praegu. ma isegi ei olegi veel nutnud, mis on naljakas, aga ma tean, et see tuleb kindlasti üks hetk, kuigi niimoodi ei tohi ka mõelda.

siis ma sain veel uusi asju teada. näiteks, et sabine’i õde oli vahepeal l’oreal paris aasia juht ja praegu on ta louis vuitton taiwani juht, aga ta vanematele ei meeldinud, et ta nii kaugel elab, seega ta kolib tagasi. ja ma sain selle salapärase mehe saladusele ka jälile. ta on vist ameeriklane või ta igatahes elab ameerikas kindlasti. kõik lapsed on tema juures olnud, glenn on ka seal isa juures, nii et uued faktid siis. sabine’i vanemad elavad ka pariisis ja axeli korter on teisel poole seine’i eiffeli torni vastas, mis on minu arvates päris suur asi. ja roxane’il on pariisis korter, nii et pariis on ikka tähtis linn neile.

ja me vist saame vist ikkagi sinna linna kooli, mis on hästi suur. neil pidi mingi narko/alko probleem seal olema ka vist. mis ei ole hea, aga see on tegelikult igal pool. see on sellepärast, et kool on kahe piirkonna vahel ja seal tegutsevad erinevaid kaitseorganid ja kui ühelt poolt politsei näeb, siis jooksed teisele poole ja ta ei saa sinna järgi tulla. :D ma ei ütle midagi. :D sabine rääkis veel seda ka, et see kool on väga selline artsy ja kõik on parajad hipid seal, nagu joelle’i tütar, keda me eile nägime ja ta on ikka väga hipi. :D mis on nii pöörfi minu jaoks, kuigi arvatavasti satun kuskile teaduseklassi, sest need ei ole nii populaarsed ja tõsiasi, et me üldse sinna kooli saime on hea. aga tegelikult vb me ikkagi ei saanud, no igatahes jahhhhh, kunagi saan teada siis. :D

ja siis meile tutvustati pariisi ja selle ümbruse transpordi süsteemi ja siis hommikul RER’i peale ja vaatame, mis saab. pikk jutt, halb jutt, aga mul on nii palju emotsioone lihtsalt. ja siis on pere ka rahulikum ja ei taha mulle kogu aeg helistada. muidugi ma pean skype ka tegema, varstiiii.

je suis tres heureuse.