trallalaaaaaa.
tulen mina koju, teen endale pelmeene, mõtlen kui jube ikka, et homme lohusalu võistlused ja värki. äkitselt heliseb telefon, YFU Kalli (kuigi tegelikult rääkisin Monikaga, ma sain aru küll:D). mõtlen umbes, et watt, mis nüüd valesti on. raudselt ei saagi minna vms. aga tegelikult plaanis ta mulle midagi märksa rõõmustavamat öelda, nimelt otsustas keegi kaugel prantsusmaal, les molieres külas mind endale võtta. :)))
ma olin kohe õnnejunnis täielikult ja hakkasin info meili ootama. samas öeldi, et eriti täpne info saabub 24. augustil alles, aga ikkagi. ma sain nende meili ja siis öeldi, et hakka suhtlema, pere ootab kontakti. mul mingi davaii, aga nad räägivad ainult prantsuse keeles, seega raske natuke, aga ikkagi, kohe teen ära.
muidugi ei ole kõik nii lilleline. ma olen peres nagu lisalaps vms, üks ungari tüdruk kata on ka samas peres. tema oligi algselt plaanis võtta, aga keegi ei tahtnud mind vist, seega tehti double placement ja ma pean sealt detsembriks ümber kolima, sest üks perepojake saabub USAst tagasi. lugesin lepingust välja, et saan kuskile samasse kanti nende tuttavate juurde, umbes, et kellele iganes nad mind pähe saavad määritud. aga ma olen ikkagi õnnelik, sest see pole tegelikult asenduspere, 6 nädalat vms, see 4 kuud. ;)
asukoht oli selline tüüpiline, nagu ma arvasin, et saan. 1000 inimesega küla, lähim linn on 3 kildi kaugusel, seal elab 6500 inimest. eeldan, et linnakeses hakkan koolis ka käima. aga väga suurepärane on see, et tegelikult olen 40 km kaugusel pariisist, see on umbes sama koht, kus ma praegu elan, ainult prantsusmaa mõõtmete järgi. ;D seega megaõnnelik ikkagi. peres on ema, vanem õde, minuvanune vend, pluss üks vend, kes elab/õpib pariisis, käib vahel nv meil ja siis on see ameerika tüüp. :D ja kass on ka tegelikult. ema on manager, mis iganes see tähendab, seega ta töötab kodus, kaks aastat vanem, kui mu isa, seega suht hea ju, sabine on nimi. lapsed on roxane, hippolyte, glenn ja axel. ja muidugi mina ja kata. :D ja kuna kõigil on teoorias oma tuba, seega maja vist kõige väiksem pole.
mis iganes ka teised ütlevad, ma olen rahuuul, sest see on ikkagi prantsusmaa ja meile õpetati ELO’l ka, et peab positiivne olema.
MA OLEN POSITIIVNE.
hakkan kirja kirjutama. edu mulle!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar