aina head aega ja varsti näeme.
täna oli hea päev, kuigi lõpuks muutus juba päris masendavaks see kõigiga hüvasti jätmine. nii jube tegelikult, ma sain täna viimast korda enne aastast pausi purjelauaga sõita. niiiiiiijubeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee. alguses oli mõõdukas põhjakas ja siis mõtlesin, et ahh, tulen välja, ei viitsi enam, aga siis tõstis parajalt. jalad aasa ja minek, nii hea oli, vähemalt sai enne lahkumist klissigi. ma arvan, et see on positiivne märk, sest ma mäletan, et kui ma esimest korda rsx’ga jalad aasa sain, siis oli täpselt samasugune ilm. mulle ei jõua ikka kohale, et ma ei saa nüüd aasta aega surfata. igatahes oli väga raske merelt lahkuda, lõpuks viskasin purje maha ja istusin laule ning loksusin seal lainetes keset tallinna lahte, poetasin isegi esimesed lahkumispisarad, sest jah, purjelauda ma armastan. kaldal pakkisin kõik kokku ja panime isaga auto peale. kallistasin kõige paremaid trennikaaslasi üldsee, tänasin jaaku kõigi nende trenniaastate eest ja lihtsalt lahkusingi.
vanaema-vanaisa juures sõin kõhu nädala eest täis ja jälle ütlesin head aega, mis oli ka raske, sest nad mõlemad on praeguseks juba päris mitu aastat üle 80. ma rohkem midagi ei ütle, sest kõik peab kõige parem olema ja niimoodi ka jääma.
käisin veel isegi kaubamajast läbi ja ostsin lillelise kosmeetikakoti ja täpilised pinsetid. :))) pool 9 koju ja kohe kakumäe randa veel viimaseid pilvekesi puhuma ehk siis tegime veidi vessut. kuki tuli nõmmelt rattaga ja tal on hea suur piip, mis ikka töötas hästi, niimoodi, et hakkas nagu pähe isegi. :D ja siis me lihtsalt istusime seal pimeduses kuuekesi – paula, allu, krissu, kuki, ott (keda ma nägin esimest korda, aga tänu tallinna meeletule suurusele on ta tegelikult mu klassiõe vend) ja mina. muidugi oli mõnus lihtsalt juttu rääkida ja olllllla, nautida tähistaevast ja hingata veel viimaseid sõõme mereõhku. allu võttis isegi alkoholivaba šampuse ja plastikust pokaalid, nii armas temast. :) lõpuks siis jälle tsau muidugi, aga õnneks tuleb nii mõnigi neist mind lennujaama saatma nii, et see ei olnud õnneks lõplik.
nüüd ma olen siin kodus, mõtlen, et ongi minek kohe. viimane täispikkuses öö maailma parimas voodis ehk siis enda omas. kõik asjad pakkimata tegelikult ja üldse teadmatuses. ainult see on kindel, et kuslapid tulevad veel homme grillima meie juurde ja ma pean kindlasti veel korraks kas või uuel vabaduse väljakul mõned sammud astuma ja siis ma olen rahul ka ja valmis minema.
isgi yfu kalli luges täna veel viimased sõnad telefonis peale.
aina lähenebki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar