une timbre d'europe s'il vous plait

teie, päevitajad, peaksite praegu siin olema.
väljas on umbes miljon kraadi, 30 vähemalt ma arvan. täna on layday, praegu pole veel midagi erilist teinud, mais apres peut-etre. vabandust, et ma neid õigeid kriipsukestega e’sid ei tee. uimerdame maja peal ringi. sabine läks vara hommikul tööle, lõunaks tuli tagasi, sõime tomati-mozzarella salatit selle itaalia singiga, mille nimi mul meelde ei tule. ja siis läks uuesti tööle, aga enne pani ta õhtusöögi ahju. majas lõhnab kogu aeg ülihästi.

sabine tahtis meid ujuma viia, aga mul pole trikood või no vähemalt mitte normaalset, üks läbipaistev selle eest. :D mõtlesime siis, et äkki puhkaks lihtsalt enne suurt päeva homme ja veel suuremat päeva kolmapäeval. vaatasime 9/11 fahrenheit’i, prantsuse keelsete subtiitritega. tegelikult tahtsime prantsusekeelset prantsuse subtiitritega, aga sellist ei olnud, seega et me midagigi aru saaksime panime inglise keele ikkagi, kuigi see ei ole hea. kui sabine koju tuli siis ta hakkas vaaritama jälle, tegi mingit ülihead šokolaadipudingut/kreemi, sellist puhta kakao maitsega magustoiduks. ma tean, et see toidu teema tüütab ära, aga sabine teeb kogu aeg süüa. see ongi normaalne, ta ütles, et see on tema puhkeaeg. seega tal on hästi palju kokaraamatuid ja siis ta otsib blogidest uusi retsepte ja sõbrannadega töö juures vahetavad muljeid, et mis on hea ja mis ei ole. aga õhtusöögiks oli ahjus küpsetatud lammas, selline väga tender/hõrk ja mingisuguste vürtsidega ja kartuli-porgandipüree.

üks tüdruk ecuadorist, anna, tuli ka õhtust sööma, ta oli vahetusõpilane aasta aega tagasi. rääkis prantsuse keelt nagu prantslane, vähemalt minu jaoks. ja siis nad muljetasid sabine’ga nii et vähe pole, me kataga istusime kõrval ja noogutasime/naeratasime. aga tegelikult ma saan juba midagi aru ka, miniprogress vist. ja siis ta ütles ka, et alguses on ikka väga raske ja et esimesel päeval peale kooli ta nuttis ja et see on ka normaalne. ma juba kardan, aga samas tahan sinna prantslaste ellu sukelduda väga, sest sellepärast ma siin olengi. siis ta rääkis, et alexandrja, kes on tema endise hostema juures, on ikka väga kurb praegu. ma isegi ei olegi veel nutnud, mis on naljakas, aga ma tean, et see tuleb kindlasti üks hetk, kuigi niimoodi ei tohi ka mõelda.

siis ma sain veel uusi asju teada. näiteks, et sabine’i õde oli vahepeal l’oreal paris aasia juht ja praegu on ta louis vuitton taiwani juht, aga ta vanematele ei meeldinud, et ta nii kaugel elab, seega ta kolib tagasi. ja ma sain selle salapärase mehe saladusele ka jälile. ta on vist ameeriklane või ta igatahes elab ameerikas kindlasti. kõik lapsed on tema juures olnud, glenn on ka seal isa juures, nii et uued faktid siis. sabine’i vanemad elavad ka pariisis ja axeli korter on teisel poole seine’i eiffeli torni vastas, mis on minu arvates päris suur asi. ja roxane’il on pariisis korter, nii et pariis on ikka tähtis linn neile.

ja me vist saame vist ikkagi sinna linna kooli, mis on hästi suur. neil pidi mingi narko/alko probleem seal olema ka vist. mis ei ole hea, aga see on tegelikult igal pool. see on sellepärast, et kool on kahe piirkonna vahel ja seal tegutsevad erinevaid kaitseorganid ja kui ühelt poolt politsei näeb, siis jooksed teisele poole ja ta ei saa sinna järgi tulla. :D ma ei ütle midagi. :D sabine rääkis veel seda ka, et see kool on väga selline artsy ja kõik on parajad hipid seal, nagu joelle’i tütar, keda me eile nägime ja ta on ikka väga hipi. :D mis on nii pöörfi minu jaoks, kuigi arvatavasti satun kuskile teaduseklassi, sest need ei ole nii populaarsed ja tõsiasi, et me üldse sinna kooli saime on hea. aga tegelikult vb me ikkagi ei saanud, no igatahes jahhhhh, kunagi saan teada siis. :D

ja siis meile tutvustati pariisi ja selle ümbruse transpordi süsteemi ja siis hommikul RER’i peale ja vaatame, mis saab. pikk jutt, halb jutt, aga mul on nii palju emotsioone lihtsalt. ja siis on pere ka rahulikum ja ei taha mulle kogu aeg helistada. muidugi ma pean skype ka tegema, varstiiii.

je suis tres heureuse.

teine p2evakene

jah, õhtusööki süüakse meie peres kell 9.

nii ongi normaalne, et koolis sööd pool 12 ja siis õhtul. ma ei tea, kuidas nad vastu peavad, aga see on imeline. tegelikult on siin prantsusmaal muud ka peale söögi, kuigi see on ka obviously väga tähtis.

täna hommiku poole jalutasime kataga külas, mis on väga armas. kõik kohad olid jalgrattureid täis ja nii ongi, et nv kõik sõidavad jalgratastega. sõime lõunat muidugi, riis tomati-suvikõrvitsa hautisega ja otse boucheriest tulnud grillitud vorstid ning home-made virsikukook vanillijäätisega. roxane tuli ka siis oma mehekesega ja nad olid täiega toredad ja küsisid küsimusi ja no toredad. hippolyte on aga teismeline, ma loodan, et ta ikka harjub ära meiega, sest praegu ta pole väga koduski. täna on ta nt sõpradega väljas.

pärast läksime sabine’ga tema parima sõbranna joelle ‘i juurde, see on siis see koht, kuhu ma ka pmst siis elama peaksin minema. tegelikult ma võiks juba praegu ka minna, aga nad ostsid hiljuti endale uue maja, mis on tegelikult mõis ja siis kõik toad pole valmis. seega me lähme kunagi tema juurde appi värvima ning ma saan pmst oma toa alguses peale nagu teha. mis on ikka päris ägeee. aga muidu see maja oli ikka väga suur, see oli vana vesiveski 12. või 13. sajandist, pluss siis pool 17.sajandist ja see on seest ülilus, vana küll, aga igasuguste maalingute ja nikerdustega ja aed on umbes 5 korda suurem, kui meil ja igasuguseid häid asju täis ja see pole džungel, vaid väga korras. neil on kolm last ka, üks on inglismaal ülikoolis, üks läheb pariisi elama/ülikooli see sügis ja üks peaks alustama gümnaasiumit samas koolis, kuhu mind plaanitakse saata. aga nad on ikka tõelised boheemlased, nii mõnus oli vaadata. ema on arhitekt/kunstnik/skulptor, isa on selline korralikum, aga lapsed on ka boheemlased ja ohhhh see oleks ikka tore koht elamiseks.

me kõndisime 2 tundi jutti vähemalt, see linn on megailus, tõsiselt ka. eesti selliseid pole, pealegi on hästi soe ja kõik on väljas, jalutavad jms. seal linnas on hästi palju sportimisvõimalusi ka, tenniseväljakud, sulgpalli keskus, ujula, staadion ragbi jaoks, jalka staadion, lihtsalt staadion ja kõik kohad on inimesi täis. vanu ja noori ja kõiki. jaa, teistmoodi, kui meil, on küll. meil on maja kõrval ka tenniseväljak muidu. :D

teisipäeval lähme kataga kahekesi pariisi, suuretõenäosusega shopppppamaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!!! seda on mul tõsiselt ka vaja ja siis muidugi näeme neid vaatamisväärsusi ka, aga see on selline lisa. :D

nüüd ootan õhtusööki. ja tegelikult on mul hästi palju pilte ka mida üles panna,
aga see interneti ei ole siin väga kiire. ma panen need kunagi kõik ühte postitusse vist.

esimene uni

tere hommikust, eestimaa!

esimene öö uues kodus, avvv. väga hea oli magada, see on loogiline ka, sest viimased kolm päeva oli kogu aeg kellaaja peale ärkamine ja 24/7 väga aktiivne olemine. me sõime õhtust kell 21.20, aga see ongi nv normaalne, sest kõik tulevad erineval ajal ja nad tuleb ära oodata, et kindlasti koos süüa. sabine tegi mingit megahead asja, tomatite, parmesani juustu ja saiapuruga vist ja siis seal oli mingi hea kaste, kõrvale värske salat selle mingisuguse tumeda äädikaga vist. ma pean seda söögi asja veel õppima.

täna ärkas igaüks omal ajal, sabine läks turule varakult, toob igasuguseid häid asju kindlasti. hommikusöök oli laual, nagu meilgi kodus vahel. igasugused krõbinad, värked saiad, moosid ja pur jus orange ehk siis apelsini mahl. :D siin on see biotoidu teema väga in, sest kõikidel asjadel on bio peal, need on need asjad, mis eestis hästi kallid on, ma ei tea, kuidas siin lood on, aga seda raha asja ei tohi siin kandis niimoodi küsima ka hakata.
me avastasime kataga, et tagaaed on megasuur, aga nagu sabine ütles, on see nagu džungel. samas seal on vaarikad, põldmarjad, ploomid, õunad ja muu selline. siis meil on kolm kassi, üks on hästi sõbralik, nagu koer, siis on tavaline kass ja viimane on leo ehk siis lõvi, sest ta on väga kuri ja kui keegi talle lähedale läheb, siis ta võib küünistada vist. vb sellepärast, et tal on raske elu olnud ja ta on diabeetik ka veel peale kauba. kassid on siin ka väga in, sest nad võivad igal pool käia, laudadel ja kraanikausis jms. kata kardab neid, aga ma olen harjunud. mulle meeldivad kassid. ;)))

ilm on ka ilus. i wonder what happens today.

teie kallis annika

mul pole tegelikult aimugi, kas ma kirjutasin selle õigesti või mitte, arvatavasti on seal sõnade järjekord ka sassis, aga igatahes, ma olen nüüd uues koduuuus!

aga see pariisi tripp oli nii mõnus, eiffeli torn sädeles ja vilkus, sõitsime mööda seine’i ja kõik need vaatamisväärsused olid muljetavaldavad, kuigi ma olen neid tegelikult varem näinud, aga ikkagi eile oli ikka hoopis teine õhkkond. ma tahan kindlasti kohe varsti pariisi tagasi minna kunagi, sest me sõitsime ka sealt shopping streetilt läbi ja kõik olid umbes ooooohhhhhhhhhhhhhh, we must come back!!! ja muidugi champs-elysee ja kas või louis vuittoni ja kõikide teiste haute couture’i firmade poed jajahhhhhh. ma arvan, et saate aru, mida ma mõtlen. üks taani tüdruk sai pere pmst triumfi kaare kõrvale, nii et jamhh, tal vist natuke veab.

aga õnneks ma olen ka pariisi regioonis, seega nädala sees saan ma oma alal tasuta kasutada kasutada kõike, mis käib ühistranspordi alla ja nädalavahetustel ning vaheaegadel on terve pariisi ulatuses tasuta, mis on nii tres bien, kui üldse olla saab. ja alla 18-aastastele on muuseumid ka tasuta, mismõttes, nii äge. hostema ütles, et kuna axel või glenn (ma ei mäleta kumb praegu:D) elab pariisis oma tüdrukuga ameerikast, siis me saame koos kataga mõne nv nende juures veeta, aga see on siis, kui mu keel paremaks läheb.

koolis hakkan käima 5 km kaugusel, vist bussiga vb rattaga vb autoga, ma täpselt ei saanudki aru. :D, vb kuidas kunagi vms. kool peaks olema 1700 inimesega high school, mis on ikka väga suuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuur, trestrestres grande. me juba käisime vaatamas ka seda, see on selline suur suletud ala, kus on palju erinevaid väikseid hooneid, kus tunnid toimuvad, seega see pole nagu üks hullult massiivne maja. ja rong pariisi läheb sealt umbes 50 m kauguselt vms. ja meid on vist seal koolis kolm vahetusõpilast, mina, kata ja alexandrja, aga me lähme vist erinevatesse klassidesse. kuigi tegelikult me veel ei tea, kas me saame sinna veel täitsa kindlalt, sest see on väga crowded juba, esmaspäeval selgub.

maja ise on tegelikult teistsugune, kui ma ette kujutasin. aga ega see variant pole ka halb. not at all. ma pmst elan postkaardil, need on sellised kitsad prantsuse külade majad, hästi lähedal üksteisele, suhteliselt väiksed toad, väike tagaaed. meil on kolm korrust, minu ja kata toad on kõrvuti teisel. all korrusel on elutuba ja köök jms. neil on wii ka, seega saab tennist mängida. :D igal pool valitseb selline mõnus korralagedus, samas kord. osa majast, nt köök ja elutuba on uue tehnika ja värgiga, samas teisel korrusel on selline vanem olukord, nagu meil koduski, ainult, et väiksemas formaadis.wifit küll pole, sest see ei toiminud neil siin vms, aga ma saan tavalist arvutit kasutada. küla on vist nagu küla ikka, hästi vaikne, suurt toidupoodi ei ole. ainult boulangerie, boucherie, juuksur, algkool ja selliseid asjad. ja mul on vist juba see teine pere ka olemas, kuhu ma jaanuaris lähen. see peaks olema seal samas, kus me koolis hakkame käima, hostema sõbranna maja, hästi suur vist, vähemalt nii hostema ütles, mis ei ole halb. :D

magustoiduks sõime juustu. :D see on kõik, mis ma söögist praegu räägin, sest obviously on see megahea. ja hostema juba rääkis minuga, et see söömise värk on siin teistmoodi, kui eestis. kuna tal oli soome tüdruk kunagi ka, siis ta teab, et me oleme harjunud ükskõik millal sööma, ükskõik mida, siis siin on see nii, et kindlad kellaajad ja lõunasöögi ning õhtusöögi vahe peal on väga kaua aega. :D mõned pered söövad kell 9 õhtul, ce n’est pas normal, vb me oleme ka selline pere, sest ema jõuab tavaliselt vist sel ajal pariisist töölt koju.

õde roxane tuleb homme lõunaks oma boyfriendiga, ta õpib muidu ülikoolis psühholoogiat, vend hippolyte, kes ema sõnul veel paraneb oma teismeeast, tuleb kunagi peale õhtusööki. :D ma kunagi küsin arvatavasti, mis sellest isast sai ka. :D mitte veel. muidu ma ikka üldse ei oska prantsuse keelt, teised oskavad paremini, aga ma pidavalt hästi inglise keelt rääkima, vähemalt seegi hea. kahjuks või õnneks ema räägib ka väga normaalselt, seega jah, ma pole väga harjutada veel saanud. ma olen praegu üldse väga inglise keelega harjunud, sest pmst kolm päeva järjest pidi kogu aeg niimoodi suhtlema ja lõpuks, kui me eile yassuga paadikesel olime, siis ma hakkasin temaga ka inglise keeles rääkima, nii et jamh.

tegelikult ei ole kõik nii hea, sest ma pean laupäeviti koolis käima. hostema ütles küll, et siis te saate kohe pariisi minna pärast ja värki, aga ikkagi. laupäev koolis, not good. kolmapäeval saame vist umbes 12 ajal lahti, aga täpselt ka ei tea, see selgub varsti.

see tuli megapikk postitus ja mulle näiteks ei meeldi selliseid väga lugeda, aga mul oli niiiii palju emotsioone lihtsalt, not my fault.
kusjuures yfu persoonid ütlesid ka, et kirjutage blogi, mitte ärge istuge msnis. ;)))) mu enesehinnang tõusis kohe.

PALJU ÕNNE, ANNIKA!!!! ma tahtsin postkaarti saata, aga meid ei lastud majast välja ja see pidavat eestisse nädal aega tulema, seega, jahhh. aga ma tahan ikkagi saata, aga ära pahanda, kui see natuke hilja tuleb. :)

see on täpselt nagu ELO, ainult pariisis.

see kõlab fancylt, aga kui sa oled kaks päeva järjest kuskil majas kinni, vahepeal sööd ja muu aja istud ruumis ja kuulad juttu või mängid neid imelisi mänge ja teed energizereid, mis on ka tegelikult mängud, siis pole tegelikult nii huvitav. praegu võis halb mulje jääda, aga päris elus olen ma väga rahul, ainult hostperesse tahaks minna. lihtsalt ülipalju rahvuseid on koos ja see on selline elukogemus ja keelepraktika, et vähe pole. kahju, et mitte prantsuse veel siiski. aga millal muul ajal saad sa suhelda nii kõikide erinevate eurooplaste, ameeriklaste, austraallaste, lõunaameeriklaste, hiinlaste ja kõikide teistega ka.  just praegu küsime soome tüdrukutega ühe hiinlase käest, kuidas need hieroglüüfid täpselt toimivad – iga sõna jaoks on oma märk ja osa sellest annab häälduse ning osa tähenduse ja ta teab neid kõiki peast ja ta kirjutab ka nii praegu, muideks muidu nad kirjutavad ülevalt alla, mitte vasakult paremale.

üks hea asi on veel see, et meil oli lennujaamas vastas eestlane, mariliis. which is great, sest pmst teistel kellelegi pole oma teamerit, kellega omas keeles saab rääkida ja see on ka nagu rahustav. siis varsti lähme sööma, mis on söökla, aga seal on megasuur valik täiega hea muidugi, igakord on täiesti uued asjad. kuigi ausalt öeldes oleme me siin sees kogu aeg ja nii palav on ja ega söögiisu väga ei ole, pigem tahaks juua. ja üldse mu pea valutab juba terve päev, aga õhtul lähme seine’i peale paadireisile, which is great also. yeii!

kohtusin ühe saksa tüdrukuga ka, tal oli eelmine aasta eestlane peres, teele. ja ta on megavaimustuses meie väikesest riigist, ta käis suvel ka tallinnas ja saaremaal ja ta ütles, et siin on iga ülitore ja tahaks sinna natukeseks elama tulla ja inimesed on toredad ja protest ja kompressor on toredad ja poisid on kenad jms. ;) aga tema on ka pmst ainuke, kes teab, kust ma pärit olen täpsemalt, teised on whatt?? estonia??? where??? south-america ??? you have your own language,  that’s great?! :D ja ma sain teada, et mu ema tuleb meile vastu ja et me ei lähe limouri kooli, kuskile mujale, aga ma ei tea veel kuhu klassi, arvatavasti 1er. ja see ungari tüdruk, kellega ma koos elan on selline townboy, kuulab raskemat muusikat ja mängib jalgpalli, aga tundub tore tegelikult. ma loodan, et me saame üksteisega hakkama ikka. meil on palju ühist ka,  sport ja kirjutamine ja tal on ka kogu aeg janu.:D nii et algus polegi nii paha.

kõige parem on alles tulemas.

siiiiin

ma pole kunagi nii palju inglise keelt rääkinud.
tegelikult ka, siin on mega laheeee. kõik on igalt poolt, sõnaotses mõttes igalt poolt. ja nii väsitav on tegelikult,  olen 3 tundi maganud, terve päeva ringi jooksnud ja vales keeles rääkinud. siis kui yassut või reginat näen, siis on umbes jeee, eesti keel. toas olen ühe saksa tüdrukuga, kõik on toredad, seega tema on ka.
kiiresti blogitan, sest me peame mängima minema ja interneti aeg on läbi, kuna jah, kõik on all korrusel internetis. siis on laptoppide meka. anywaysssss, nii naljakas on.
muidugi kõik on megatore, nagu ma juba mainisin, aga need lennujaamas tulemata jäänud pisarad on kohekohe tulemas.    

flying

just praegusel hetkel istun lennukis ja veel seedin olukorda.

viiest üles, pool kuus kodust välja, allu ja paula peale ja lennujaama. istusime ja ootasime, tegin check-ini, kohvris oli 6,5 lisakilo, mitte 3 nagu mu kodune kaal näitas, aga no pole hullu. see tädi vist seal kassas tegi ka mingi vea vms, pidin ainult 360 krooni juurde maksma, aga mulle sobib. :D

siis vahepeal saabusid lil, annika, krissu ja kaidi, kes andsid mulle viimaseks kingituseks iseõmmeldud pluusiga karukese, mis on nii adorable ja ma jään teid nii väga igatsema ka. ja üldse ma veel mõistatan kuidas te suutsite kell ma ei tea kui vara hommikul ärgata, aga ega ma ei pahanda ka. praegu oleks raffaellosid vaja hästi palju, sest ma ei oska sõnadesse vist panna, kui kallid te olete kõik, kes sinna eestimaale jäid. aga nagu ma olen juba korduvalt öelnud, kui ma kord tagasi olen, siis läheb alles lahti. ;D ja ma ei tohi oma peret ära unustada, sest tänu teile olen seal, kus ma praegu olen. sellise toetuseta oleks raske niisugust asja ette võtta. maria, naudi siis mu riidekapi sisu. ema, nüüd on sul üks mure vähem. isa, ära muretse, ma jään ellu. kuslapid, parimad sugulased siin maailmas, teieta poleks jõule ega jaanipäeva. :)))))))))

vabandust väikese segaduse pärast ka, et me kaks korda minema läksime ja värkiii. uus kogemus jälle juures, aga kuna see on selline veits classified information, siis need, kes teavad, need teavad.

nüüd aitab halamisest ka, sest saate ilma minuta ka hakkama. ma usun teisse, nagu mul ikka tavaks öelda on.

aga muidugi igatseigatsenigatsen.

love, annnika varsti pariisis.

vahepala: yassu vaeseke, kes pole 48 tundi maganud, üritab üleval püsida ja filmi hakata vaatama. aga igakord, kui ta arvuti käima paneb, tuleb unemati külla. :)

TALLINN –> PARIIS

 

this is actually happening. wow.

just praegu saatsime kuslapid ära,  tegime viimase ****pea ja kohe lähme vabaduse platsile veel viimast korda.

ma pakkisin oma kohvrit 4 korda ümber, nüüd sain 22 kilo peale, aga tegelikult panin veel mõned asjad juurde. hea uudis on see, et vaatasin estonian airi lehelt, et lisakilo on 160 krooni, u 11 euri. see pole ju üldse hull, arvatavasti mul ongi 3 kilo üle, aga noooh jääme ellu, sest rohkem ma ei suuda enam koju jätta. ma võtsin niiii palju asju ära. ja siis panen muidugi oma kõige raskemad platvormid jalga ning üles poole pluus, kampsun, pusa, jope ja püksid. good technique, isn’t it;) viimased hetked siin väikses eestis.

catule, kes on praegu külmetuse küüsis, mis on väga kohutav ja ma loodan, et sa saad terveks!!! üks asi mida ma kahetsema jään, on see, et ma teinud sulle kleiti, aga ma lihtsalt ei suutnud. mu täiesti enda viga ja värki, aga ma loodan, et sa väga pettunud minus ei ole, sest sa oled ikkagi nii hea sõber mulle ja ma üritan tegelikult väga, et võrdväärselt vastata. varsti tagasi ka juu ;))))

kui ma paari tunni pärast kodus olen, siis lisan arvatavasti veel hetkeemotsioone ;)

vabaduse väljak rocks! ;D ausalt ka, kõik, kes veel käinud ei ole, minge just õhtu poole/öösel. seal on selline mõnus melu, igaüks teeb, mis tahab. muusikud loovad meeleolu ja noored ning ka vanad lihtsalt naudivad. huvitav oli veel see, et oli täiega soe 18-kraadine suveöö ja äkki, täiesti ma ei tea kust, tuli sellist padukat, aga see oli värskendav, nagu kuskil troopikas.

pakkisin veel viimased asjad ja 3 ja pool tundi und. :D

love it or hate it,  here I go.

KELL 8.00

aina head aega ja varsti näeme.

täna oli hea päev, kuigi lõpuks muutus juba päris masendavaks see kõigiga hüvasti jätmine. nii jube tegelikult,  ma sain täna viimast korda enne aastast pausi purjelauaga sõita. niiiiiiijubeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee. alguses oli mõõdukas põhjakas ja siis mõtlesin, et ahh, tulen välja, ei viitsi enam, aga siis tõstis parajalt. jalad aasa ja minek, nii hea oli,  vähemalt sai enne lahkumist klissigi. ma arvan, et see on positiivne märk, sest ma mäletan, et kui ma esimest korda rsx’ga jalad aasa sain, siis oli täpselt samasugune ilm. mulle ei jõua ikka kohale, et ma ei saa nüüd aasta aega surfata. igatahes oli väga raske merelt lahkuda, lõpuks viskasin purje maha ja istusin laule ning loksusin seal lainetes keset tallinna lahte, poetasin isegi esimesed lahkumispisarad, sest jah, purjelauda ma armastan. kaldal pakkisin kõik kokku ja panime isaga auto peale. kallistasin kõige paremaid trennikaaslasi üldsee, tänasin jaaku kõigi nende trenniaastate eest ja lihtsalt lahkusingi.

vanaema-vanaisa juures sõin kõhu nädala eest täis ja jälle ütlesin head aega, mis oli ka raske, sest nad mõlemad on praeguseks juba päris mitu aastat üle 80. ma rohkem midagi ei ütle, sest kõik peab kõige parem olema ja niimoodi ka jääma.

käisin veel isegi kaubamajast läbi ja ostsin lillelise kosmeetikakoti ja täpilised pinsetid. :))) pool 9 koju ja kohe kakumäe randa veel viimaseid pilvekesi puhuma ehk siis tegime veidi vessut. kuki tuli nõmmelt rattaga ja tal on hea suur piip, mis ikka töötas hästi, niimoodi, et hakkas nagu pähe isegi. :D ja siis me lihtsalt istusime seal pimeduses kuuekesi – paula, allu, krissu, kuki, ott (keda ma nägin esimest korda, aga tänu tallinna meeletule suurusele on ta tegelikult mu klassiõe vend) ja mina. muidugi oli mõnus lihtsalt juttu rääkida ja olllllla, nautida tähistaevast ja hingata veel viimaseid sõõme mereõhku. allu võttis isegi alkoholivaba šampuse ja plastikust pokaalid, nii armas temast. :) lõpuks siis jälle tsau muidugi, aga õnneks tuleb nii mõnigi neist mind lennujaama saatma nii, et see ei olnud õnneks lõplik.

nüüd ma olen siin kodus, mõtlen, et ongi minek kohe. viimane täispikkuses öö maailma parimas voodis ehk siis enda omas. kõik asjad pakkimata tegelikult ja üldse teadmatuses. ainult see on kindel, et kuslapid tulevad veel homme grillima meie juurde ja ma pean kindlasti veel korraks kas või uuel vabaduse väljakul mõned sammud astuma ja siis ma olen rahul ka ja valmis minema.

isgi yfu kalli luges täna veel viimased sõnad telefonis peale.

aina lähenebki.

27.AUGUST

Näädsa,  hoopis kaks päeva on veel jäänud.

Tänane läks nii kiiresti, kuigi lahkusin kodust u 11 hommikul ja tagasi olin u pool 11 õhtul. Eelviimane kord merel, siis linnas Krissu, Paula, Lili ja Alluga, hea on see, et tegelikult Lil ja Allu lihtsalt juhtusid samal ajal meie läheduses viibima, seega positiivne üllatus, kas pole ? Muidugi on ja veel tõestab see ammu teatud/tuntud fakti, et Tallinn on väga väike paik siin suures maailmas. Kahjuks või õnneks jätan ma siiski selle paigakese aastaks sinnapaika ning saan päriselt uusi tutvusid, kes ei ole mu klassiõe sõbra parimad sõbrad või sugulased, vaheldus.

Homme veel viimane kord Piritale, siis tuleb laud ja puri surfiklubist ära toimetada, hiljem vanaema-vanaisa juurde viimast korda nägu näitama ja kooki sööma ning kui hästi läheb, siis väisame veel viimast korda väikese seltskonnaga õhtust/öist Tallinna kesklinna. It better be good. Ja pealegi, kui ma ükskord tagasi jõuan, siis oleme kõik 18 ning saame rahuliku südamega linnas niimoodi pidutseda, et ise ka ei usu. Wonderfullllllllll. Kõigepealt pean ma muidugi tagasi jõudma, kuigi enne seda üldse ära minema ning praegu on mõlemad punktid veel täitmata, seega arenguruumi veel vist on. Ja lohutuseks veel ütlen seda ka, et kõik need viimased korrad on kõigest viimased enne seda, kuni ma taas aasta pärast tagasi olen juuuuu.

Täna sain hostemalt isegi kaks kirja. Nüüd ma siis tean, et neljap ja reede oleme Pariisis ja siis laupäeva lõunaks jõuame kodudesse sööma, vähemalt nii kirjutas mulle Sabine. Üllatus oli veel see, et kuna ühe mehhiko tüdruku pere on kuskil reisu peal ja jõuab alles laup õhtul, siis veedab temagi alguses meiega aega. Väga multikultuurne tüdrukute seltskond ;) (ungari Kata, mehhiko Aleksandra, eesti Annika ja prantsuse Roxane ka ;D). Siis selgus veel tõsiasi, et pean passipilte kaasa võtma, et kohe mulle mingisugune transpordikaart ära teha, see pidavat eluliselt vääga vajalik olema.

Kusjuures eelmine kord oli nende juures soome neiu, kelle nimi oli Anni. Märkate sarnasust ?

Hetk tagasi võtsin ahjust välja oma viimase Eestis valminud kirsi-šokolaadikoogi.

NELJAPÄEV

varstivarstivarsti.

see tundub ülisürr, aga iga sekund, mis möödub, liigutab minekuhetke aina lähemale. praegu sain aru, et mul on eestis jäänud veel kolm imelist suvepäeva, mis peavad kindlasti täie ette minema. ma olen pereemaga ilusti kirjavahetuses olnud, kuigi iga kiri on suur pingutus, sest prantsuse keel ei ole mul just kõige parem. siiski olen juba ühtteist teada saanud ja hostema küsis, et kas on mingisuguseid sööke äkki, mis niivõrd peale ei lähe, et ta ei taha vale jalaga alustada või nii. ja ta tundub hästi tore muidugi ning nad ka juba ootavad mind jms. :)))  minu viimane küsimus oli, et mis päeval me üldse oma kodudesse jõuame, sest ma tean, et oleme pariisis paar päeva, aga kaua täpselttäpselt, seda ma veel ei tea.

kõik muudkui küsivad, et noh, on eriline tunne ka või?/kardad juba? jms,   aga mul on selline teadmatus, ootusärevus ja kahju ka, sest ma pean aastaks kõik selle hea, mis 17 aastaga kogunenud non, eesotsas imekallite inimestega!!!, maha jätma. lihtsalt lähen minema ja kõik. nothing personal,  lihtsalt elukogemus, hons.

kuna pidu oli juba mõni nädal tagasi, siis praegu on lihtsalt selline vaikselt valmistumine. täna käisin ostsin isegi eestiteemalisis kingitusi perele ja tegin proovipakkimise. asi lõppes sellega, et olin 4,5 kilogrammi ülekaalus ja kingitused, tossud, 3 dressikat, ühed dressipüksid ja iluasjad/mõned erilisemad hügieenitarbed, mida raskem leida on, nt lõhnad jms, ei jõudnudki veel kohvrisse. peab vist riiete pealt koomale tõmbama,  kuigi, et te kõik teaksite, see on minu jaoks väga raske. ja selles ei ole midagi naljakat, sest kuigi see on tõesti veidike pinnapealne, mängivad kleidid ja seelikud mu elus siiski suurt rolli. ; D

nüüd ma värvisin juuksed ka tumedamaks ja tegelikult juba valmis minema.

nii imelik.

vastus!

progress, ma saatsin kirja ära ja eile õhtul sain vastuse ka. :)))

nad olid puhkusel, seega ei saanud kohe vastata. ema kirjutas tegelikult peaaegu kõike seda, mida ma juba ankeedist lugesin, aga ühe pildi sain ka lastest või no tegelikult ma täpselt ei tea, kas neid enam nii väga lasteks saab nimetada. hästi korralikud ja tublid tunduvad olevat, mis on hea, vist. jaa, ikka on. :D

nad ei tea veel täpselt, mis kooli ma lähen, sest kõik on kinni praegu, aga yfu’ga arutades pidi see selgeks saama kunagi. igatahes ega ma praegu selle pärast väga ei pabista ka. üks hea uudis oli veel see, et nad pidavat kõik inglise keelt rääkima, kuigi ankeedil oli kirjas, et ei räägi, aga vb see käis nagu emakeele kohta vms. vähemalt ei pea ma alguses ainult käte ja jalgadega suhtlema.

 

aga nüüd ma pean uue kirja ju saatma. ?

 

raske.ee

mul on nüüd ametlikult pere

trallalaaaaaa.

tulen mina koju, teen endale pelmeene, mõtlen kui jube ikka, et homme lohusalu võistlused ja värki. äkitselt heliseb telefon, YFU Kalli (kuigi tegelikult rääkisin Monikaga, ma sain aru küll:D). mõtlen umbes, et watt, mis nüüd valesti on. raudselt ei saagi minna vms. aga tegelikult plaanis ta mulle midagi märksa rõõmustavamat öelda, nimelt otsustas keegi kaugel prantsusmaal, les molieres külas mind endale võtta. :)))

ma olin kohe õnnejunnis täielikult ja hakkasin info meili ootama. samas öeldi, et eriti täpne info saabub 24. augustil alles, aga ikkagi. ma sain nende meili ja siis öeldi, et hakka suhtlema, pere ootab kontakti. mul mingi davaii, aga nad räägivad ainult prantsuse keeles, seega raske natuke, aga ikkagi, kohe teen ära.

muidugi ei ole kõik nii lilleline. ma olen peres nagu lisalaps vms, üks ungari tüdruk kata on ka samas peres. tema oligi algselt plaanis võtta, aga keegi ei tahtnud mind vist, seega tehti double placement ja ma pean sealt detsembriks ümber kolima, sest üks perepojake saabub USAst tagasi. lugesin lepingust välja, et saan kuskile samasse kanti nende tuttavate juurde, umbes, et kellele iganes nad mind pähe saavad määritud. aga ma olen ikkagi õnnelik, sest see pole tegelikult asenduspere, 6 nädalat vms, see 4 kuud. ;)

asukoht oli selline tüüpiline, nagu ma arvasin, et saan. 1000 inimesega küla, lähim linn on 3 kildi kaugusel, seal elab 6500 inimest. eeldan, et linnakeses hakkan koolis ka käima. aga väga suurepärane on see, et tegelikult olen 40 km kaugusel pariisist, see on umbes sama koht, kus ma praegu elan, ainult prantsusmaa mõõtmete järgi. ;D seega megaõnnelik ikkagi. peres on ema, vanem õde, minuvanune vend, pluss üks vend, kes elab/õpib pariisis, käib vahel nv meil ja siis on see ameerika tüüp. :D ja kass on ka tegelikult. ema on manager, mis iganes see tähendab, seega ta töötab kodus, kaks aastat vanem, kui mu isa, seega suht hea ju, sabine on nimi. lapsed on roxane, hippolyte, glenn ja axel. ja muidugi mina ja kata. :D ja kuna kõigil on teoorias oma tuba, seega maja vist kõige väiksem pole.

mis iganes ka teised ütlevad, ma olen rahuuul, sest see on ikkagi prantsusmaa ja meile õpetati ELO’l ka, et peab positiivne olema.

MA OLEN POSITIIVNE.

hakkan kirja kirjutama. edu mulle!

kaks nädalat veel

muidugi mul ei ole veel peret. mitte et ma igapäev, kui võimalik oma meilboxi vaatan, aga rahutuks hakkan muutuma küll.

pidu peetud.

kohver ostetud.

“minu pariis” läbi loetud, kuigi 99% tõenäosusega ma siiski pariisi ei saa.

päevik ostetud.

JUBA OOTAN.

juba natuke kardan ka.