ma pean teiega ühte valgustavat kogemust jagama.
täna oli eriti kasulik päev ja seekord ilma täiesti igasuguse irooniata, sest see oligi kasulik. hommikul tegime siis koolis yfu’le promo, mis läks minu arvates suurepäraselt. kuigi prantslaste kultuuris ei ole see lapse aastaks ära saatmine veel väga moes, kohtusime ikkagi paljude noortega, kes olid tõeliselt huvitatud. huvitaval kombel aga ongi vanemad need, kes ei taha üldse oma kallikest minema lasta. mis on minu arvates täiesti absurdne, sest aasta aega teises kultuuris annab märksa rohkem juurde, kui kaks aastat kohalikus ülikoolis õppides seda, miks tulevikuks kõige loogilisem ja arukam tundub, kõik võetakse ette ilma igasuguste riskideta. samas keegi ei mõtle, et võib-olla ei ole kõige parem, kui 17-aastane (siin on nad lõpetades umbes 17-18-aastased) noor uisapäisa kiirelt ülikooli poole ja jookseb ning siis peale kahte kuud mõistab, et tegi saatusliku vea. seejärel peab ta aasta niisama ilus olema ja alles uue sügise saabudes saab ta uue teekonna ette võtta. välismaal on aga aega rohkem enda soovidega tutvuda ja samas õpid midagi sellist, mida ei leia ühestki nurga taga asuvast ülikoolist. seega minu sõnum kõigile – minge vahetusaastale!
töö juurde tagasi tulles - meil oli oma laud ja plakatid, brošüürid ja lendlehed ning muidugi ilus suur naeratus. tegelikult tegi suurema jutuajamise ikkagi sabine, sest ta tunneb organisatsioon seest poolt paremini, aga meie olime seal ühed ehtsad positiivsed näited süsteemi kasulikkusest ja efektiivsusest. tutvusime paljude uute inimestega ja jagasime oma muljeid. ma arvan, et ehk nii mõnigi, keda me täna tagant utsitasime, võtab julguse kokku ja teebki oma salajased plaanid teoks. loota ju võib.
pärast seda läksin pariisi duperre ülikooli lahtiste uste päevale. alguses oli mul plaan nelja kohta jõuda, aga eile leidsin, et tegelikult vaid kahes õpetatakse seda, mille poole mu süda ihaldab: duperre’s mood ja estienne’is illustratsioon. õnneks oli täna meie lycees ka duperre esindatud, seega sain juba enne minekut natuke küsida ja uurida. hiljem tuli veel välja, et neiu, kellega rääkisin, on ühe mu klassiõe õde. isegi prantsusmaa on väike. võtsingi siis duperre ette (see asub republique’u ja le marais vahel – kõige ägedam kvartal pariisis), astusin uksest sisse ja teadsin, et olen kodus. seal oli meeletult rahvast, aga kõik nägid eriti head ja stiilsed välja, klassides olid erinevate suundade esindused ja näitused ning õhus oli seda tõelist boheemlaslikku kunstihõngu – kas see saaks üldse parem olla?
ma läksin siis manaa ruumi, mis on pmst ettevalmistusaasta enne päris suuna valimist, kohustuslik kõigile sisseastujatele, kes ei tee kunsti bac’i, kaasaarvatud mina. imetlesin õpilaste töid ja rääkisin ühe õpetajaga, mainisin ühte täiesti marginaalset fakti, et olen välismaalane ja tahaks teie ülikooli tulla. alguses tegi ta suured silmad ette ja küsis, kust ma pärit olen. ütlesin, et eestist ja siis läksid silmad veel suuremaks. ütlesin, et see on euroopas ja siis ta ütles, et ta teab. aga no te teate ju küll seda endiste idabloki riikide mainet siin tähtsas läänes. üritasin siis sellest reaktsioonist mitte välja teha ja uurisin, mis ma tegema peaksin, kui mul ikka kindel plaan vähemalt proovidagi on. pmst pean tegema dalfi, mis tõestab mu vägavägaväga head prantsuse keele oskust (see peab täpselt nii hea olema, muidu ei lähe läbi), siis pean eestis kooli ära lõpetama, motivatsioonikirja kirjutama ja ennast internetis koos kõigi prantslastega kirja panema. ei kõlagi ju nii hullult, aga teate, iga aasta tahab duperres manaad teha umbes 2000-3000 õpilast, kelle seast valitakse välja keskmiselt 300, kes saavad vestlusele ja peavad ühe testi tegema ning lõpuks võetakse vastu kõigest 84 kunstiarmastajat. no ja siis ma tahtsin veel teada, kas ma olen ainuke loll välismaalane, kes uskumatut üritada proovib. vastuseks sain: ei, mõni üksik juhtum on varemgi olnud, aga nad olid täiesti kahekeelsed. ning lõpuks üks bonne courage ehk siis umbes õnn kaasa, sa üritad peaaegu võimatut.
tegelikult saatis ta ka mind veel igaks juhuks administratsiooni lisainformatsiooni küsima. seal rääkisin ühe veidi eakama härraga, kes oli küll tõsine, aga tegelikult väga toetav ning ühe tagasihoidliku, aga ka üllatavalt positiivse daamiga, kes lõppkokkuvõttes andsid mulle palju motivatsiooni juurde. sain täpsed juhised ja isegi paberid, kuidas see üritamine toimida võiks ning taaskord üks bonne courage ning juba ma unistangi korterist pariisis ja klassiruumist le marais.
praegu on mul päriselt-päriselt siht silme ees. saint-martins ja parsons lendasid täna mu peast minema, ja veel koos kõigi “normaalsete” plaanidega, nagu ajakirjandus või ajalugu. ma tean, mida ma tegema pean ja kui midagi päriselt tahta ja selle nimel töötada, siis ei ole miski võimatu. ma olen ju juba peaaegu pariisis, seega mis seal enam muretseda on. pealegi on ülikoolid siin tasuta ja nad ei nõua isegi portfooliot. lisaks usun, et anglofoonsetesse koolidesse üritab märksa rohkem välismaalasi ja kui duperres juhtub sinna 3000 sisse üks õnnetu eestlane, siis jään ma vähemalt meeldegi. igatahes eestisse tagasi tulles lähen kindlamast kindlalt kunstikooli ja üritan oma prantsuse keelt mitte täiesti ära kaotada ning kahe aasta pärast olen siin tagasi. ;)
ja minu arvates on juba imeline seegi, et mul on piisavalt julgust, tahtmist ning ka keeleoskust, et üldse sinna kohale ilmuda ja uurimagi hakata. see näitab, et viimased kuud ei ole siin ilma asjata möödunud.
vabandust, kui te poole peal lugedes magama jäite. tuli jah kuidagi kogukas postitus seekord.
unistused muudavad maailma.
