kangad ja kirbud

juba räägitakse, et ma ei viitsi enam blogi kirjutada.

asi ei ole üldse selles. ma lihtsalt arvan, et siis on mõttekas kirjutada, kui on midagi reaalselt mainida. täna võib täitsa üks selliseid päev olla. reedel oli meil koolis pidu, aga mitte õhtul, vaid söögivahetunnil. klassivend vedas kooli kõlarid ja valgustuse jms, pani kohvikus tuled kustu ja muusika põhja ning pidu võiski alata. ja see oligi nii, et kõik tantsisid ja värki nagu päriselt. siis tuli aga keegi tähtis mees, kes käskis kõik ära lõpetada, sest lärm oli liiga kõva. kohvik oli kahe hetkega täiesti tühi. sellist asja eestis ei juhtu.

eile käisin siis montmartre’i avastamas, kanga ja muu pudi-padi eesmärgil. ma sain väga postitiivse elamuse osaliseks, kui metroost maha astudes mõistsin, et pariisis on kangapoodide jaoks terve kvartal. milline valik, millised kangad, millised lindid, sellepärast neil ongi siin nii head moekunstnikud, on millega katsetada. muidugi hinnad on märksa kõrgemad, aga ma lasin ennast vabaks ning tegin väikest õmblustoodete shopingut, nautisin iga hetke.

ja siis kirbuturule, aga ma läksin sinna ainult ühe eesmärgiga, et antiikpostkaarte osta et c’est tout. kuna olin just hommikul suuri jõuluoste teinud, pidin need ägedad käevõrud ja kaelakeed järgmiseks korraks jätma.

kui annika hommikult kell 10 h&m’i jõudis oli meeletu naistekari juba sonia rykieli pesu eesmärgil poe ära vallutanud. pariisis võtavad üldse inimesed shoppamist väga tõsiselt, just jõulude ajal. ma arvan, et eestis ei võeta seda ostlemist nii suure eesmärgiga ette. siin nad ikka naudivad seda, et saavad kümne suure ostukotiga mööda tänavaid jalutada, sest jõulud on hea vabandus mõttetuid, aga ilusaid nipsasju osta. hiljem saab need veel viie kihi paberi ja kottide sisse mähkida ning edasi kinkida.  

täna puhkan ja naudin elu. väljas on 13 kraadi, on detsember ja ma pole veel saapaid kordagi jalga pannud.

uskumatu.