nii see läkski

annan teada, et olen endiselt elus.

elu veereb, nagu veerema peab, i guess. neljapäeval hakkas kehalises mägironimine, aga seina küljes. see oli naljakas, sest neil on miljon reeglit, kuidas mida tegema peab. eile käisime siis klassiõdedega kohustuslikku twilighti vaatamas,  aga EN FRANCAIS, kuid enam pole see väga suur probleem. muidugi ma kõikidest sõnadest aru ei saa, aga päris paljudest juba saan ka. järelikult ei olegi mu silmad, kõrvad, huuled viimased kolm kuud täiesti kinni teibitud olnud, mingi pisikene areng vist ikkagi toimub. kahe sõnaga kokku võttes – ca va.

täna käisin moodsa kunsti muuseumis, mis oli jälle teistsugune kogemus. avastasin, et mulle need ühe triibuga “kunstiteosed” väga peale ei lähe, aga seal oli väga palju huvitavaid asju ka, kaasaarvatud üks marie laurencin’i maal, juhuu. peale seda tahtsime pärlipoodi minna, selline pudi-padi kõikvõimalikud ehete tegemise asjad, see on massive, mis seal kaupluses on – kõik, mida hing ihaldab. aga enne seda sattusime kogemata ühele megasuurele kirbukale keset pariisi kesklinna, kuskil republique’i ja marais vahel. ainult pariisis võib see nii juhtuda, sest siin on turud ikka väga in. kõik on väga šikk ja värki, aga see ei tähenda, et champs-elysees paralleeltänaval turgu ei ole. igatahes,  see kirbukas hõlmas enda alla ikka ühe sellise väikse pargi ala, isegi liiklus pandi seisma seal. ja seal on ikka selliseid aardeid, et vähe pole. väga kihvt oli.

peale seda kinno, doctor parnassus't vaatama. oi, see oli üks teistsugune film, aga mulle väga meeldis. (twilight oli muidu üks igavene käkk. ma isegi panin silmad kinni vahepeal, siis kui need südantlõhestavad dialoogid olid, aga maitse üle ei vaielda vist). aga parnassust ma täitsa soovitaks, see on nagu väga muinasjutulises stiilis, aga tõsise sisuga, kuigi samas liiga fantaasiarikas. ma ausalt öeldes ei oska seda kirjeldadagi, aga ikkagi hea oli. millal enam saab ühes linateoses korraga näha heath ledger’it, johnny deppi, jude law’d ja colin farrell’i ning lily cole oli ka kihvt, tal on endiselt nukunägu, aga näidelda oskab ka.

peale kino korraks koju ja siis ale’ga gif’i kontserdile. see oli jälle see väike saalike, kus kohalikud bändid saavad esineda. täna oli kolm erinevat ja väga heal tasemel ning erinevad stiilid ka veel peale kauba. õnneks oli seekord publik meievanune ja tuttavaid oli  ka veidi. nagu elaks juba päris elu või nii.

kõige lõpuks annan teada, et  ma sain eestist paki, mis sisaldas ka uut telefoni, mida ma juba täiesti armastan.

bonne nuit, mes belles!