mul oli vaba päev.
jah, jälle. sellepärast et teistel oli 4-tunnine filo kirjand vaja kirjutada ja me ei kvalifitseeru veel sellele tasemele. seega saime vaba päeva. käisime les ulis’is, sain oma pangakaarti kulutada – paar ajakirja, käevõru ja kaelakett ning küünelakk. see oli nagu minu kingitus endale, et ma kaardi kätte sain (kui ma ütlen seda niimoodi, siis tunnen ennast vähem süüdi).
pangakaartidega läheb üldse siin prantsusmaal hästi meil. täna käisime kata arvutile uut laadijat ostmas ja kaart oli juba läbi löödud ja kott ihaldatud juhtmega ka käeulatuses, kui müüja küsis äkitselt talt isikuttõendavat dokumenti, kahjuks aga üliõpilaskaart selle alla ei kvalifitseerunud, oli vaja passi. müüja võttis laadija ja krediitkaardi endale ning ütles, et enne tagasi ei saa, kui passi tood. seega sabine tuli poole päeva pealt meile kuskile kaubanduskeskusesse järgi (ühes passiga muidugi), mis ei ole just väga lähedal. aitäh, ma ei tea, kuidas ta viitsib.
rääkides prantsusmaa imelistest võludest, kuidas kõigil on lihtsalt nii ükskõik, siis meenub mulle meie bussike, millega kooli lähme. praegu on meie külas suur elektrivõrgu maa alla viimise projekt käsil, seega peatänav on kinni, seega bussid sõidavad teistmoodi, seega suur segadus. bussijuhid peavad teist teed mööda sõitma, aga niimoodi, et ikka saaks ikka vajalikest kohtadest läbi sõita. aga mitte alati, kõik oleneb juhist. me oleme sama bussiga viimase nädala jooksul koju sõitnud kolme erinevat teedi pidi, üks kord jättis see näiteks pool les molieres täiesti ära, ükskord tegime maailma suurima ringi ja ükskord oli normaalne. sellest saab ka seda järeldada, et bussiaegu, kui selliseid tegelikult ei eksisteeri. oleme nüüd juba 3 korda sellest maha jäänud ja kui täna ja eile eriti varakult kohale läksime, siis tuli bussi 10 minutit hiljem. loogika missugune.
ja ainuke õiget aega näitav kell koolis lakkas ka nüüd viimaks töötamast. kellele seda aega ikka vaja on. meil on majas ka igasuguseid kellasid, aga ainult üks näitab õiget aega. see on naljakas, sest kui meil kodus vanasti kell valet aega näitas, siis kõik kohe küsisid, et miks see õige pole. siin aga ei huvita kedagi.
toidupoes läheb ka alati hästi kaua, just kassas, sest siin on tšekid populaarsemad, kui pangakaardid. peaaegu, vähemalt vanade inimeste seas, kes supermarketites käivad. ma arvan, et eestis jäi see tšekiperiood vahele, sellepärast kõik kasutavadki pangakaarte. aga ma arvan, et siin ei taha nad tšekkidest lahti öelda, sest see tekitaks pensioniealiste seas liiga palju poleemikat ja kuna prantsusmaal kardab valitsus rahvast, mitte rahvas valitsust, siis jah, kassas läheb natuke aega.
c’est la france.
lihtsalt lugemist teile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar