me oleme nüüd kuulsad.
tegime just essonne’i “valla” ajalehega intervjuu. jeee, saime oma näod nüüd meediasse. kuigi tegelikult oli see rohkem nagu reklaam yfu’le, et vahetusperesid leida, sest nad on endiselt väga lootusetus olukorras. näiteks kui kõik mõlemalt ameerika mandrilt pärit noored endale juuni lõpuks peret ei leia, siis nad lihtsalt ei tulegi, sest viisat ei saa ilma kooli teadmata välja anda. karm reaalsus. igatahes me siis rääkisime, kui tore ja imeline kogemus see kõigile osapooltele on ning world peace.
kool on nii mõttetu, ma tahaks igas tunnis kellelegi vastu pead anda, sest ma ei leia enda seal olemisel just väga suurt mõtet, aga ma üritan tagasi hoida ennast. nkn ma pole terve aasta korralikult õppinud, nüüd aga ei õpi enam mitte keegi. me oleme seal tunnis, õpetaja selgitab jälle mingit bac’i süsteemi ja me vaatame lakke. tegelikult nüüdseks on meie pilgud juba katusest ka läbi puurinud, sest see on ikka eriti-eriti mõttetu. vähemalt oleme ühes sotsiaalses grupis, saab inimestega suhelda. palju pole aga enam jäänud ja üldse, kas te teate, et ma pakin oma asjad üks päev vähem kui kuu pärast juba kokku ja hakkan kodu poole liikuma. mida iganes.
sncf teeb vist midagi, kaks piletit kahekümnest tulid eile postiga koju. kaheksateist on veel kuskil õhus. loodame kõige paremat.
lihtsalt ja lühidalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar