nii see läkski

annan teada, et olen endiselt elus.

elu veereb, nagu veerema peab, i guess. neljapäeval hakkas kehalises mägironimine, aga seina küljes. see oli naljakas, sest neil on miljon reeglit, kuidas mida tegema peab. eile käisime siis klassiõdedega kohustuslikku twilighti vaatamas,  aga EN FRANCAIS, kuid enam pole see väga suur probleem. muidugi ma kõikidest sõnadest aru ei saa, aga päris paljudest juba saan ka. järelikult ei olegi mu silmad, kõrvad, huuled viimased kolm kuud täiesti kinni teibitud olnud, mingi pisikene areng vist ikkagi toimub. kahe sõnaga kokku võttes – ca va.

täna käisin moodsa kunsti muuseumis, mis oli jälle teistsugune kogemus. avastasin, et mulle need ühe triibuga “kunstiteosed” väga peale ei lähe, aga seal oli väga palju huvitavaid asju ka, kaasaarvatud üks marie laurencin’i maal, juhuu. peale seda tahtsime pärlipoodi minna, selline pudi-padi kõikvõimalikud ehete tegemise asjad, see on massive, mis seal kaupluses on – kõik, mida hing ihaldab. aga enne seda sattusime kogemata ühele megasuurele kirbukale keset pariisi kesklinna, kuskil republique’i ja marais vahel. ainult pariisis võib see nii juhtuda, sest siin on turud ikka väga in. kõik on väga šikk ja värki, aga see ei tähenda, et champs-elysees paralleeltänaval turgu ei ole. igatahes,  see kirbukas hõlmas enda alla ikka ühe sellise väikse pargi ala, isegi liiklus pandi seisma seal. ja seal on ikka selliseid aardeid, et vähe pole. väga kihvt oli.

peale seda kinno, doctor parnassus't vaatama. oi, see oli üks teistsugune film, aga mulle väga meeldis. (twilight oli muidu üks igavene käkk. ma isegi panin silmad kinni vahepeal, siis kui need südantlõhestavad dialoogid olid, aga maitse üle ei vaielda vist). aga parnassust ma täitsa soovitaks, see on nagu väga muinasjutulises stiilis, aga tõsise sisuga, kuigi samas liiga fantaasiarikas. ma ausalt öeldes ei oska seda kirjeldadagi, aga ikkagi hea oli. millal enam saab ühes linateoses korraga näha heath ledger’it, johnny deppi, jude law’d ja colin farrell’i ning lily cole oli ka kihvt, tal on endiselt nukunägu, aga näidelda oskab ka.

peale kino korraks koju ja siis ale’ga gif’i kontserdile. see oli jälle see väike saalike, kus kohalikud bändid saavad esineda. täna oli kolm erinevat ja väga heal tasemel ning erinevad stiilid ka veel peale kauba. õnneks oli seekord publik meievanune ja tuttavaid oli  ka veidi. nagu elaks juba päris elu või nii.

kõige lõpuks annan teada, et  ma sain eestist paki, mis sisaldas ka uut telefoni, mida ma juba täiesti armastan.

bonne nuit, mes belles!

announcment

mul on plaan avada ka teine blogi – moemarjad.blogspot.com

ei saa oma kirge aastaks niimoodi kapinurka visata. kuigi ma ei julge midagi lubada, aga üritan edukalt kahel rindel hakkama saada.

 

lihtsalt, et äkki teid huvitab või nii.

natuke kõike

ma sain cätult kirja ja olen natuke šokis praegu. saatke minu kõige paremad “tervekssaamise soovid” talle kindlastiii! ma teadsin küll, et midagi sellist juhtus, aga et nii tõsine,  ma tõesti loodan kõige paremat.

 

edasi lähme positiivsemate uudistega.

muidugi ma pean teiega oma streigi kogemusi jagama. ma arvan, et kui ükskord tagasi kodumaale jõuan, siis olen juba päris käpp sellel ala. eniveis,  eile oli koolis siis streik, aga mitte õpetajad, kes palka juurde tahtsid või sööklatädid, kes vähem töötunde nõudsid, vaid hoopis õpilased. ma teadsin küll, et mingi streik tuleb, aga mõtlesin, et see on rohkem selline teoreetiline streik, mitte käega katsutav ja nähtav. jõuame me siis teisipäeva hommikul kooli ja poisid tassivad suuri puust asjandusi väravate ette ja riputavad silte üles. kaks hetke hiljem sai selgeks, et sinna majja me vist täna sisse ei saa. ootasime teised ka ära, selle ajaga täitus juba kogu hoov kuumavereliste ja tulihingeliste prantslastega, kes trummipõrina ja kitarrimängu saatel midagi karjusid. just midagi, sest ma olen peaaegu kindel, et vb oli selle saja seas paar inimest, kes päriselt teadsid, mille nimel nad seda teevad. teoorias on lugu selline: praegune prantsuse koolisüsteem sucks (ma arvan ka nii muidu), sest kõik lapsed tahavad science klassi minna (isegi need, kes matemaatikat ei jaga), sest ülikoolid eelistavad S-klasse kirjandusele, seega S on ülerahvastatud, tase on madal ja L-klasse enam pmst ei eksisteerigi. valitsusel on nüüd plaan ära lõpetada see jama, aga prantslastele meeldib valitsust hirmutada, seega arvatavasti tuleb neid streike veel. teised ütlesid, et eelimine aasta oli neid ka päris palju. naljanumber on muidugi see, et tegelikult maja taga oli üks värav ikkagi lahti ja kõik ülejäänud, kes koos meiega kogu toimuva üle naersid sisenesid sealt. seega tegelikult ükski tund otseselt ära ei jäänud.

alejandra sünnipäev oli ka muidugi ja see on tähtsam kui streik. me kinkisime talle banaane, kümme tahvlit crunch’i šokolaadi, margarita kokteili, joonistuse ja ühe asja veel. päeval käisime macdo’s tähistamas – sõime jäätist, õhtul läksime alejandra juurde õhtusöögile. joelle ja sabine mõtlesid, et see on üllatus alejandrale, et me tuleme, aga keegi meile seda ei öelnud, et asjalood niimoodi on. seega ale ikkagi teadis, aga teeskles üllatust. igatahes täiega tore oli,  saime liiga palju süüa ja naersime palju. mõnuuus. tõesti selline “kodune, ma kuulun siia” tunne oli. :)

ja teile gripihirmus eestlastele mainin, et ale hostvend martin on gripis ja ta istus eile minu kõrval mõni aeg. seega  saame näha, kui tugev mu immuunsussüsteem siis päriselt on.

jätkuks jutule nende koolisüsteemist ütlen, et eesti koolid on väga tugevad. ma teadsin seda tegelikult ennegi, et ega prantslased oma riigipiiridest just väga palju kaugemale ei näe, aga see annab ikka iga päevaga aina rohkem tunda. eestlased õpivad lisaks kodumaale ka muud maailma tundma. siin on aga nii, et iga kord kui ma ajaloo või geo tundi lähen, siis saan suure egoboosti, sest keegi teine peale vahetusõpilaste ei tea, kes on jimmy carter, boris yeltsin või mis asi see kosovo üldse on. rügage teie siis seal edasi,  asi on seda väärt!

selleks korraks siis kõik, aitäh kuulamast.

teie sõber, annika.

areneme koos

need toidud.

ma ei saa aru, miks eestlased nii halvasti söövad. ma ei hakka ilustama, me sööme päriselt halvasti. mitte ebatervislikult, aga maitsed on kesised. eile oli valerie sünnipäev, käisime sabine vanemate juures jälle, söömas muidugi. kõik on nii hea.

minu edusammud koolis. saime anglais renforce esimese trimestri tulemused teada – ma sain 18/20st. lihtsalt, et te teaksite, et 17 on siin juba pmst ideaalne.  i’m so cool,  klassi parim. aga see on ka pmst ainuke hinne, mis ma seekord saan.  ja ütleme ausalt, inglise keel pole siin maal just kõige tugevam. ja ajaloo controle’id saime ka kätte,  ma sain ametlikult hindeeeeeeeeeeee, ajaloos. see ei ole mingi inglise keel, see on päris aine, tu vois. sain 12/20st, mis on prantsusmaal väga normaalne keskmine. kusjuures ma arvasin, et saan u 5-7, sest ega ma teemat just väga kohutavalt hästi ei tundun, aga ma ei suuda kunagi ühtegi küsimust vahele jätta, pigem proovin natukenegi, saan mõnedki punktid ja seekord see tehnika ka töötas. kata ja alejandra ei saanudki näiteks hindeid. kirjanduses aga õpetaja ütles, et ma kirjutan palju ja ideed on huvitavad, aga grammatika longab üle alpide veel, seega peaksin vähem kirjutama, aga hoolsamalt.  see pole päris minu teema, aga eks ma üritan.

üks asi toimub praegu meiega. yfus ei öelnud meile keegi, et tuleb selline periood, kui sa ei oska ühtegi keelt rääkida, aga nii see on. me ei oska prantsuse keelt veel normaalselt, inglise keel muutub juba väga kohmakaks ja ka eesti keel jääb iga päevaga minust kaugemale. loodame, et  ehk kunagii.

homme on alejandra sünnipäev. meil on väga hea kingitus talle.

kiire päev

käisime alejandrale kingitust ostmas.

käisin l’orangerie’s. miks pariis nii äge koht on ? kõik on kultuuri täis. i love it, vraiment. natuke picassot (kas te teadiste, et alguses maalis ta nagu teisedki-tavaliselt), matisse’i, cezanne’i, renoir’i, guillaume’i ning monet vesiroosid. kaheksa 15korda2 meetrit suured maali vesiroosidest, aga kõik on ikkagi nii erinevad – need värvid ja hetked (koos muusikaga).  ja ma avastasin ühe kunstniku, kes mulle tõsiselt meeldib. marie laurencin (1883-1956) – prantuse NAISkunstnik, mis on väga ebatavaline selle aja kohta, pealegi maalid olid ka väga modernsed selle aja kohta. ma täiesti armastan neid maale ikka, see on nagu mood natuke või ma ei tea (ta maalis peamiselt naisi ja see ajastu hõng on nii kihvt),  igatahes läheb väga peale.

ise tegin ka natuke kunsti, mis jääb muidugi kunstist tegelikult miljoni valgusaasta kaugusele.  maadlesime täna 1,5 tundi rippuva kardinaga.

ilm oli suppppper soe ja linn oli ilus.

 

lähen rõõmsalt edasi.

eesti keel on äge

kata leidis ühe lingi,  lugege ja nautige. me oleme osa 1.1 miljonist inimesest, kes oskab vabalt rääkida ühte maailma kõige raskemat keelt.

http://www.crystalkiss.com/worlds-hardest-languages-learn/

ja siis üks laul, mis mulle meeldib - Kid Cudi Ft. MGMT & Ratatat - Pusuit Of Hapiness

tähtis teadaanne

MA AVASTASIN JUST, ET SAAN TÄPSELT KUU AJA PÄRAST 18. AASTASEKS.

pole viga,                  või mis? :D

feeling too free

mul oli vaba päev.

jah, jälle. sellepärast et teistel oli 4-tunnine filo kirjand vaja kirjutada ja me ei kvalifitseeru veel sellele tasemele. seega saime vaba päeva. käisime les ulis’is, sain oma pangakaarti kulutada – paar ajakirja, käevõru ja kaelakett ning küünelakk. see oli nagu minu kingitus endale, et ma kaardi kätte sain (kui ma ütlen seda niimoodi, siis tunnen ennast vähem süüdi).

pangakaartidega läheb üldse siin prantsusmaal hästi meil. täna käisime kata arvutile uut laadijat ostmas ja kaart oli juba läbi löödud ja kott ihaldatud juhtmega ka käeulatuses, kui müüja küsis äkitselt talt isikuttõendavat dokumenti,  kahjuks aga üliõpilaskaart selle alla ei kvalifitseerunud, oli vaja passi. müüja võttis laadija ja krediitkaardi endale ning ütles, et enne tagasi ei saa, kui passi tood. seega sabine tuli poole päeva pealt meile kuskile kaubanduskeskusesse järgi (ühes passiga muidugi), mis ei ole just väga lähedal. aitäh, ma ei tea, kuidas ta viitsib.

rääkides prantsusmaa imelistest võludest, kuidas kõigil on lihtsalt nii ükskõik, siis meenub mulle meie bussike, millega kooli lähme. praegu on meie külas suur elektrivõrgu maa alla viimise projekt käsil, seega peatänav on kinni, seega bussid sõidavad teistmoodi, seega suur segadus. bussijuhid peavad teist teed mööda sõitma, aga niimoodi, et ikka saaks ikka vajalikest kohtadest läbi sõita. aga mitte alati, kõik oleneb juhist. me oleme sama bussiga viimase nädala jooksul koju sõitnud kolme erinevat teedi pidi, üks kord jättis see näiteks pool les molieres täiesti ära, ükskord tegime maailma suurima ringi ja ükskord oli normaalne. sellest saab ka seda järeldada, et bussiaegu, kui selliseid tegelikult ei eksisteeri. oleme nüüd juba 3 korda sellest maha jäänud ja kui täna ja eile eriti varakult kohale läksime, siis tuli bussi 10 minutit hiljem. loogika missugune.

ja ainuke õiget aega näitav kell koolis lakkas ka nüüd viimaks töötamast. kellele seda aega ikka vaja on. meil on majas ka igasuguseid kellasid, aga ainult üks näitab õiget aega. see on naljakas, sest kui meil kodus vanasti kell valet aega näitas, siis kõik kohe küsisid, et miks see õige pole. siin aga ei huvita kedagi.

toidupoes läheb ka alati hästi kaua, just kassas, sest siin on tšekid populaarsemad, kui pangakaardid. peaaegu, vähemalt vanade inimeste seas, kes supermarketites käivad. ma arvan, et eestis jäi see tšekiperiood vahele, sellepärast kõik kasutavadki pangakaarte. aga ma arvan, et siin ei taha nad tšekkidest lahti öelda, sest see tekitaks pensioniealiste seas liiga palju poleemikat ja kuna prantsusmaal kardab valitsus rahvast, mitte rahvas valitsust, siis jah,  kassas läheb natuke aega.

c’est la france.

lihtsalt lugemist teile.

blaise pascal all over the place.

DHL on üks sucky firma. mu kaart pole endiselt jõudnud,  postiga tuleb kiiremini. clearly rohkem me seda teenust ei kasuta,  võivad oma megakiire kohale toimetamise sinna pista, kus päike ei paista. aitähhhh.

bonne nuit!

klassipilt

kuna paari inimest on küsinud, et milline neist kaunitest prantslastest mina olen, siis üleval reas vasakult kolmas, prantsusmaa lipu taga ja lokkis peaga poisi kõrval.  that’s me : )

natuke paljuks läheb

aga ikkagi.  kata rääkis mulle ühest kind of religioonist, mis tegelikult ei ole religioon, see on nagu endasse uskumine vms. ungaris pidi see megapopulaarne olema ja tema sõnul ja tema kogemuste järgi see töötabki nii.

ma olen väga mitteuskuja inimene, religioonid on minu jaoks lihtsalt väga fantaasiarikkad lood, mis on osa erinevate rahvaste kultuurist. ainuke asi, millesse ma usun on karma – ei tee teistele halba, ei juhtu sinuga ka halba. aga kata kata pani mind nüüd mõtlema. inglise keeles on see law of attraction. kopin teile veidi wikipedia teksti, sest väga raske on seda ise hakata leiutama.

The phrase Law of Attraction, although used widely by New Thought writers, has a variety of definitions. Turn-of-the-20th-century references conceptualized the law of attraction as relating to physical structure and to how matter develops.A more modern consensus among New Thought thinkers is that the Law of Attraction says people's thoughts (both conscious and unconscious) dictate the reality of their lives, whether or not they are aware of it. Essentially "if you really want something and truly believe it's possible, you'll get it", but putting a lot of attention and thought onto something you don't want means you'll probably get that too.

The pseudo-scientific Law of Attraction claims to have roots in quantum physics, According to proponents of this law, thoughts have an energy which attracts whatever it is the person is thinking of. In order to control this energy to one's advantage, proponents state that people must practice four things:

1. Know exactly what you want.
2. Ask the universe for it.
3. Feel, behave and know as if the object of your desire is already yours (visualize).
4. Be open to receive it and let go of (the attachment to) the outcome.

Thinking of what one does not have, they say, manifests itself in not having, while if one abides by these principles, and avoids "negative" thoughts, the universe will manifest a person's desires.

Tehke omad järeldused,  ma ei ütle midagi. Lihtsalt huvitav teema tundus.

tõestus

olin viimane nädal piltide koha pealt veidi laisk. aga ma parandan oma vead ja tõestan teile, et ma ikkagi käisin defence’il ja orsay muuseumis.

defence’i pildid sakivad veidi, sest fotoka aku sai tühjaks ja ma ei jõudnud paremaid teha. kuid ikkagi defence on nagu pariis teises dimensioonis. see ei ole pariis.

 

ja siis orsay. minuga on pmst nii, et kui pildi peal on lilled või midagi mere ja purjetamisega seotud, siis mulle juba meeldib.

 

 

ning vaadake, mis ma oma toast leidsin – gameboy evolutsioon.

i think it’s enough for one day.

objektiivse vaatleja märkused

ma unustasin mõned tähtsad detailid tegelikult.

eile ilmus hm’i kollektsioon jimmy choolt ja terve linn täitus elektrisiniste paberkottidega, mis sisaldasid viimaseid moeröögatusi. kõik hm’i olid täis võiduhimulisi neidiseid ja ka mehi, kes pidid iga hinna eest endale need 150 eurised jimmy choo kingad saama. ma naersin taaskord. see ei ole ju jimmy choo, see on ikkagi hm. mida iganeeeees.

on need siis seda väärt ?

 

ja kaubanduskeskustes hakkasid jõulud. lafayette’i vaateakendel on trummi mängivad karud ja keerlevad baleriinid ning poe keskel on hiigelsuur jõulupuu, mille igalt sentimeetrilt sädeleb vastu mõni viimast disaini järgiv jõuluehe. muidugi ka printemps on dekoreeritud ja BHV’s tegid inimesed juba peaaegu jõuluoste.   ma ei saa aru,   november pole veel poole pealgi.

mida iganeees.

quickie

life goes on.

käisin les arts decoratifs muuseumis, mis oli imeline. see on üks suur muuseum louvre ühes küljes. tegelikult on seal hästi palju mööblit ja muud sellist ka, aga sinna ma ei jõudnudki. käisin mode et textile osas,  kus oli madleine vionnet näitus. jah, ma ei teadnud ka temast enne midagi. ta on 20.sajandi alguse prantsuse couturière, mis on nagu moedisainer, aga 20.sajandi alguses. ma sain täieliku šoki, sest need kleidid olid nii ilusad (geniaalsed lausa),  ülipalju detaile – pärleid, väga huvitavad lõiked, erinevad materjalid ja kõik muu. ja siis ei olnud neid moodsaid masinaid ja abivahendeid,  aga iga kleit oli rohkem kui kunstiteos. lisaks oli seal ehetegalerii,  18.sajandist praeguseni ja toulouse-lautrec’i austusavalduste plakatite näitus. aga mood jääb siiski peale,  miljon protsenti. lisaks oli seal maailma kõige suurem moeraamatute pood (pluss natuke arhitektuuri ja disaini omasid ka),  ma olin vapustatud, kui seda nägin, ma ei teadnudki, et nii palju moeraamatuid üldse olemas on. rahva raamatu 20 teost selle valiku vastu ei saa,   neil on veel paar valgusaastat aega areneda.

hiljem kunstitundi ja siis läksime alejandra juurde. tegime liasons dangereusi õhtu,  vaatasime kõigepealt cruel intentions (jälle) ja siis liasons dangereuses hampotoni versiooni (kolmandat korda). mul on tunne, et ma tean iga detaili nüüd peast, aga peangi teadma, sest esmaspäeval on meil selle peale töö. ja meil on ajaloos ka töö, controle de conaissance, mitte kirjand, seega me peame seda teistega samal tasemel tegema. nii et täna hakkan ma õppima. :D

mu uus pinal, mis maksis ainult 2 euri. :)

 

õhtul tulen msni ja lil räägib mulle midagi naljakat ja allu räägib minuga skype’s ka. eks, allu ?

emotion burst

ma pean täna kirjutama,  mul oli üks vabastav kogemus.

alustan ilusatest asjadest,  täna oli väga soe ilm,  17 kraadi ja mul oli nii palav. ma ikka endiselt ei mõista seda ilma, kuidas saab ilm nii kiiresti muutuda. üleeile oli juba alla 8 kraadi ja nüüd 17. see on ju peaaegu suvi.

nüüd tõsiste juurde. nagu te  vist kõik teate, ma suutsin oma pangakaardist ilma jääda,  igatahes see pidi täna DHLi kaudu minuni jõudma, aga näädsa ei jõudnud. mul olid nädalavahetuseks suured plaanid, et lähen muuseumisse ja ostan/saadan kõigile postkaarte ning mõned vajalikud asjad veel. jääb ära. tegelikult pidi see juba eile kohale jõudma, aga ei, täna jõudis, aga meid polnud samal ajal kodus. tegelikult peavad nad helistama siis ja uue aja kokku leppima, aga mitte seekord.

kõik oligi liiga hästi. tegelikult ma mõistan täiesti, et see on nii mõttetu asi, mille pärast ärrituda, ainult raha ju, ma saaks väga vabalt kelleltki laenata, aga asi on põhimõttes. ma tunnen, et olen nagu kodutu vms, pean teiste peale lootma ja neist sõltuma, see pole väga tore. ning lisaks kui mu ema maksab selle, eest et see oleks siin ühe päevaga, siis peaks nagu saama ju kogu raha eest. nüüd ma saan aga selle alles esmaspäeval kätte, mis on tegelikult sama aeg, mis postiga oleks olnud, ainult et umbes 90% kallim. see on see tark jutt.

igatahes,  täna oli see esimene ametlik päev, kui ma nutsin, lihtsalt nutsin. aga ma arvan, et see pole lihtsalt see kaart, vaid kõik need miljon tuhat sada emotsiooni mu sees, mis olid viimase kahe kuu jooksul vaikselt välja tahtnud. võibolla ma olen alateadlikult ennast kogu aeg takistanud neid välja laskmast vms. ma arvan, et te kõik teate, et ma ei nuta just väga tihti, aga kui siis väga imelike ja väikeste asjade peale. tegelikult on minuga väga korras ja nüüd on kuidagi hea ja vaba tunne. tühi siiski, sest ma ei saanud oma kaarti ja see on dommage, aga vaba. sabine ja kata olid toredad ning lohutasid mind ja ma muudkui korrutasin, et see on nii loll põhjus, mille pärast murduda, aga nii see läks.

praegu hakkan siis project runway season 6 finale ja homme pariisi! mind ei takista keegi ega midagi!

aitäh, ema, et sa viitsisid jamada üldse selle värgiga,  ei tea, mis ma sinuta siin teeksin. :)

natuke aega

i know it’s been a while.

niimoodi see hakkabki pihta, alguses ei kirjuta paar päeva, siis nädal ja lõpuks tuleb mõni üksik postitus paari kuu jooksul. loodame, et nii päris ei lähe. aga ausalt öeldes ei olnud seekord asi minu viitsimises, lihtsalt ega siin ka mingi põnevusfilm kogu aeg ei ole. nelja päeva jooksul aga juba koguneb midagi.

teisipäeval oli meil täiesti filmi vaatamispäev kirjanduses analüüsisime filmi, siis vaatasime liasons dangereusi vana prantsuse versiooni ja siis vaatasime üht saksa filmi,  la vie des autres ehk teiste elu vms, mis oli väga hea film, tõsiselt hea. mõned aastad enne berliini müüri langemist, kuidas saksamaal inimesi pealt kuulati jne. üldse siin oli see berliini müüri langemise aastapäev üks väga suur sündmus, kõikide ajalehtede esikaanel oli sellest juttu. eestis pole see kunagi nii võimas olnud minu arvates.

näiteks oli meil siin streik, jälle. ja prantslased võtavad ikka endiselt streike tõsiselt, see ei ole nii nagu eestis, et hommikul kell 6 üks buss ei sõida, vaid ikka täiega, kolm päeva rongid ei sõitnud ning täna on tagasi pöördumine normaalsele ehk ega nad täna ka normaalselt ei sõitnud. hea vabandus eks,  teevad endale vabasid päevi siin rõõmsalt.  õnneks bussid sõidavad seega koolis pidime ikka käima.

muidugi suure osa ajast olen oma pangakaardi kättesaamisega tegelenud, mis nüüd lõpuks täna jõudis läbi DHL’i prantsusmaa pinnale, aga sabine oli täna pariisis tööl, seega loodan, et ehk homme saan kätte. väga imelik on ilma rahata elada, päriselt.  aga samas on see väga hea viis kokku hoida.

muidu eile oli meil vaba päev, esimese maailmasõja lõpp. aitäh,  aga see oleks võinud teisipäeval või neljap olla, siis nad oleks silla teinud ja meil oleks pikk nv olnud, aga ei. saime klassipildi kätte, mis on megaäge. see on mu lemmik klassipilt ajaloo jooksul, kui ma päriselt endale ka ühe saan, siis teen pilti ja panen blogisse üles. ;) kehaline on jama, sest mu jalg on jama ja ma arvan, et ma ei saa seda lõpuarvestust teha,  pean emaga rääkima. 

ja see ongi vist kõik, pole just palju, aga midagigi. seda ka, et prantsusmaal on spetsiaalsed poed, kus müüakse ainult külmutatud asju, külmutatud köögiviljadest külmutatud sushini välja,  seal on kõike. väga naljakas minu arvates, aga siin on need populaarsed.

muidu täna oli natuke juba trouble in paradis, kuidagi tüdinud tunne oli, aga see läks üle, sest hakkasime ale ja kataga oma ülejärgmise suve reisiplaane tegema. 

ilusat talve teile sinna! :)

head isadepäeva, isa! :)

mulle ikka endiselt meeldib siin.

täna oli kiire päev. alguses mõtlesin, et lähen regina ja silke’ga pompidou’sse, aga neil olid sellel ajal tunnid, kui mina vaba olin ja hiljem oli mul omakorda joonistamistund, nii et juba umbes sajandat korda me ei saanudki ikka kokku. ja see on dommage, aga ükskord me teeme selle ära ka.

selle asemel läksin hoopis musee d’orsay’sse. see on ikka väga äge, et neil siin kõik muuseumid alla 18-aastastele tasuta on. ma sain sellise kunsti ja kultuuri overload’i, vähe pole. mulle on see siiamaani natuke uskumatu, et ühes muuseumis on koos portsjonide viisi vägavägaväga tuntud kunstnike töid  - monet, manet, renoir, van gogh, matisse, degas, cezanne, whistler ja tema ema (mr. bean) (isegi natuke gaudi’t, RAIVO TABRILE) ja kõik need teised ka. ma olin seal vist peaaegu kolm tundi. c’etait washment bien! järgmine samm on l’orangerie ehk picasso, miro ja muud sellised. lisaks kõigele pani see mind nüüd ka maalimise peale mõtlema. mõelge, kui ma ei oleks siia tulnud, siis mul ei oleks elu sees aega olnud nii palju kunstiga tegeleda. aga ma olen siin!

sain umbes kümneks minutiks kata ja alejandraga kokku, kes läksid rasta salongi, sest alejandra tahtis ühte rastat endale, aga see osutus liiga keerukaks ja kalliks protsessiks. ma veetsin siis nende asemel pooltunni ühe taani tüdrukuga, kes on väga deprime. talle ei meeldi siin vist eriti midagi ja ega ta ei ürita ka, nii et temaga on väga raske koos olla. õnneks hakkas mul kunstitund.

naljakas on muidugi see, et mul oli täna privaatne tund, sest keegi teine ei ilmunud kohale. jalutasime väljas ringi ja siis pidime hiljem joonistama seda, mida nägime. aga sa pead kõike hoopis teistmoodi vaatama, see pole kerge, tu vois. tegelikult oli täiega mõnus, sest õpetaja tegeles ainult minuga ja rääkis/seletas ainult mulle ning palju inglise keeles ning muidugi see pole teab, mis imeline, aga ma sain aru vähemalt. kui kõik läbi oli, siis tulid talle järgi üks ukraina naine ja vene mees ja siis nad rääkisid seal vene ja prantsuse keele segu, mulle meeldis. kusjuures mu õpetajal on tõsiselt häbi prantsusmaal öelda, et ta on venelane, sest tema jaoks on venemaa üks riik, kes on tegelikult kurjategija. mis on muidugi kahju, aga ausalt öeldes ei saa ma ka vastu vaielda.  aga ma tahan tõsiselt vene keele ka selgeks saada, maksku, mis maksab!!! siin olles tundub vene keel jumala kihvtina, ma ei tea miks.

ja siis peoleeeee. okei, see ei kestnud hommikuni, aga see oli ikkagi esimene päris prantsuse pidu. ja see oli toreee. prantsuse peod on rohkem istumised, eestis ollakse ikka metsikud selle kõrval. me küsisime, et kas te ei tantsi tavaliselt ja saate aru, nad ei tantsigi.  kuigi hiljem tegime väikse kava 90ndate hittide järgi, nagu spice girls ja aqua etc ning las ketchup’i see tantsulugu, mis umbes viis aastat tagasi eriti populaarne oli. ja prantslased joovad tunduvalt vähem, kui eestlased, aga suitsetavad selle eest mitu korda rohkem. ma usun, et täiskasvanud ei kuku nüüd pikali, aga kavatsen aus olla. meil oli seal igasugust jooki, kanget ja lahjat, aga peo lõppedes ei olnud need teps mitte tühjad. tehke omad järeldused. aga kuigi see ei olnud kõige metsikum pidu maailmas, oli see ikkagi hea, sest me polnud enam lihtsalt vahetusõpilased, me olime osa massist. :D tutvusime uute inimestega ja rääkisime prantsuse keeles (nii palju kui oskaskime :D), naersime, tegime nalja. ma tunnen ennast nüüd vabana kuidagi, et taaskord üks takistus on ületatud, üks etapp on läbitud.

feeling good, nanananaa.

yassu,  aitäh raamatu eest. seal on ikka nii mõnedki head killud ;)

rõõm

just checking in to say,   et me lähme homme peole!

juhuuuuu,  klassiõe poline’i sünnipäevale. tegime ekstrašokolaadikoogi,  valge šokolaadi tükkide, kirsside ja šokolaadiglasuuriga. šokolaadine, kas pole ? aga see on ikkagi päris pidu,  nagu hommikuni vist. :) ainult me peame endale magamiskoha leidma. juhuu.

 

tähtis info:

• krissu: ma tulen pühapäeva õhtul msni!
• allu: ma tulen pühapäeva õhtul skype ka!

umbes 6, 7 ajal,  kui soovite minuga kontakteeruda.

igale poole tagasi

turvaliselt bäkk houm.

muidugi pidime me täna pariisi minema, sest olime liiga kaua tsivilisatsioonist väljas olnud. kuna sain yassu kohukese shoppingust inspiratsiooni, siis otsisin ka ühe vene poe üles, seal oli isegi kohukesi täitsa. mingisugused tšehhi omad, aga ikkagi, mõtlesin, et proovin, kuigi ega ma pole eriline kohukeste fänn, siiski tuttav maitse. aga jätke nüüd kõik meelde, et tšehhi kohukesed on vastikud, nagu juust šokolaadiga, mkm, selle asja viskasin ma ära. siis käisin bastille’s ühes magasin orientale’s, et kuivatatud banaane osta. seekord oli seal isegi kuivatatud mangosid ka, aga need olid ikkagi veidi kallid 150 grammi ja 2 euri, (kuigi see on poole soodsam kui tavapoes) aga ma lihtsalt pidin vana head tuttavat maitset tunda saama. nüüd olen õnnelik ja kata ning alejandra on ka, sest ma tutvustasin neile kuivatud banaane ning nad on ka nüüd sõltuvuses. 

trippisin veidi le marais, ma armastan seda linnaosa, sest see on lihtsalt nii khuul, aga nii ongi. stiilised inimesed, stiilsed poed, stiilne maailm ja odavad kaltsukad! me leidsime need õiged üles, veel mõned. see valik on võimas siin. peale seda viis kata meid tema lemmik boulangerie’sse ja see baguette oli mega hea. prantslased oskavad nii head saia teha, see ei ole mingi kuivanud hot dog, see on, ma ei isegi ei tea, mis asi, aga see on lihtsalt nii nii hea. lisaks seal vahel ei ole mingi maitsetu juust ja sink, vaid midagi imelist, ükskõik, mis seal ka pole, see on hea. ma ei tea miks. nüüd ma kummardasin prantsuse saia ära, lähme edasi.

nüüd tuleb mu kinga jutt. ma kandsin oma mustad zara kingad päris lõpuni, nii et pool jalga tuli välja peaaegu, seega pidin uued ostma. leidsin internetist ühed megaägedad lacoste’d (pildil,  neid on mustas variandis ka), mõtlesin, et kvaliteetsete kingade eest võib natuke rohkem maksta. käisin täna kolmes lacoste poes, aga üheski polnud neid.

hüppasin korra siis nafnafi ja leidsin seal ka normaalsed. need on mõnusad, sobivad kõigega, kuigi need on päris sarnased mu eelmistele, aga vahet pole, mulle meeldivad.

ja siis muidugi jõudsin ilusti st.remy’sse, mõtlesin, et ostaks juua, aga mul polnud cashi, läksin automaadi juurde, panin raha sisse ja äkki ilmub ekraanile, sorry, this thing not working. ma olin mingi, yeah, tore, aga kaardi võiks ju tagasi saada. vajutasin ühe mehega kõik nupud seal läbi, aga clearly, midagi oli ikka väga valesti. head aega, kaardike! ema pani õnneks kinni selle nüüd  ja järgmine nädal peaks uus jõudma. nädal aega raha kulutamata,  prantsusmaal elades on see natuke raske, aga jään ellu.

ja lõpuks avastasin pariisis (bastille’s) ka the body shopi,  eestis on see iga nurga peal, aga siin läks mul kaks kuud aega. ostsin nuustiku, kätekreemi ja dušigeeli,  nüüd tunnen ennast nagu kodus. :)

üks hea avastus on veel, neil on siin üks eriline tee, mida nad õhtul joovad, et parem uni oleks. menthe-reglisse,  see on täiega hea, sest seal pole suhkrut ega midagi, aga see on ikkagi magus, lihtsalt iseenesest, selle reglisse’i pärast, aga ma ei tea, mis see eesti keeles on. igatahes mõnussss.  nüüd uurisin järgi, mis reglisse on. imestage nüüd see on see taim, millest lagritsat tehakse. ma muidu lagritsat väga ei armasta, aga niimoodi naturaalselt on see hea.

aajaa, me käisime täna lõpuks defence’s ka,  nägin selle modernse triumfi kaare ka ära ja see oli palju suurem, kui ma arvasin. nüüd olen kõik turistiasjad siin ära teinud va. eiffeli torni tipp, aga mul on veel natuke aega,  kaheksa kuud kui täpne olla.

kõige paremat, nüüd tuleb jõuludeni vastu pidada.

NB! ma kohe varsti täiendan seda postistust ENDA piltidega ka, aga mitte veel.

viimane öö on tulemas

meri tuleb ja läheb.

hommikul oli meri tormine ja liivariba peaaegu polnudki, nüüd on see aga jälle 500 m kaugemale liikunud. ja niimoodi me gimere ääres.

hoidsime sabine nõbu lapsi. siin on üldse mega palju väikseid lapsi, kõigil prantslastel on vähemalt kolm last,  aga paljudel on neli või viis, seega väljasuremisohus (nagu eestlased), nad kindlasti pole.

joonistasin natuke muidugi.

sõime kastanikreemi.

ja siis saatsin mõned postkaardid ehk nädala pärast saate need kätte ka,  võibolla. aga nüüd lähme sabine nõbu juurde õhtust sööma. siin käiakse ikka kogu aeg üksteise juures söömas. kõik keerleb söögi ümber,  kõik. 

kuues päevakene

täna oli vaikne,  väga vaikne kohe.

välja arvatud ilm muidugi,  siin on tuuuuuuuuuuuuuuul ja siin on vihm ja siin on veel tuult. muidugi on maatuul, muidugi on meri täiesti flat ja muidugi on see kite’e ja purjelaudu täis ja muidugi näen ma seda oma magamistoaaknast, AGA MA EI OLE ÜLDSE KADE. ma olen väga kade,  sest ma sain ainult kaugusest pilte teha. vähemalt nüüd ma tean, et prantsusmaal sõidetakse ka purjelauda, va mina muidugi.

alustasime päeva väikse jalutuskäiguga, siis tuli muidugi uus perekond meile lõunat sööma. meie vanune tüdruk oli ka kaasas, päris meeldiv tütarlaps oli ja vanemad olid ka toredad, seekord me isegi rääkisime ka. juhuu.

 

muidugi ma joonistasin jälle natuke, aga see pole mu parim meistriteos.

ostsin elle’i ja seal oli artikkel karmen pedarust. eesti on äge!

nüüd hakkame kastanikreemi tegema.

PS! Cathleen, su kirjad/meilid on väga toredad! :)