ELO

ehk siis eelorientatsioon.

Kolm päeva Väike-Maarjas kasulikku juttu ja ohtralt uusi tutvusi, kellega sai lõpuks ometi oma väga suuri muresid jagada. Kuna need 66 lolli satuvad järgmise kahe kuu jooksul kõik sama uudsesse ja vähemal ning rohkemal määral ebamugavasse olukorda. Väike ärevus on seega kohustuslik.

Muidugi suutis see tähtis üritus ennast sättida kõige halvemale nädalavahetusele, aga see selleks. Me ei lase ju ometi sellest ennast heidutada,  me oleme vahetusõpilased. (lihtsalt mul oli sõbranna sünnipäev, RANNAS; purjelauavõistlused; Supernoova). Aga need on juba ammu unustatud,  nüüd tahan ma kohvrit ostma minna.

See hetk kui jõuad Falgi teele ning näed omasuguseid bussi ootamas, on õnnis hetk. Kiirelt küsitakse, kes kuhu ja millal, kas pere on olemas ning oodatakse, oodatakse vahetusaasta algust. Bussist leiad enda kõrval inimese, kellega räägid terve maailma kokku ja lahku ka igaks juhuks, sest nii palju on südamel. Kohale jõudes võtavad meid vastu maailma kõige lõbusamas tujus “juhid” ehk siis kallid vabatahtlikud. Toad maade järgi paigas ja päevaplaan gruppidel kindel, tutvustus saab alata. Prantsusmaa oli šveitsiga Eruroopa I ja meie mentorid olid seekord Laura ja Roland, kes 05/06 ka šveitsis ennast proovile panid. Ääretult meeldivad noored, kes olid lahkelt valmis meie küsimustele vastama ja veel rohkemgi. Õhtul siis mängud ja järgmine päev samamoodi, ainult nüüd vestlesid meiega ka teised vabatahtlikud, õhtul tegime tookord telesaateid.Viimasel päeval sulgesime endale kirjutatud kirjad ning andsime need aastaks kontori hoolde, et tagasi tulles naerda saaks. Pühapäeva hommikul tegime äratajatele, kes meid ruupurite ja potikaantega 8.30 üles peksmas käisid, üks-null, HAAH – ärkasime enne neid ja freestyleritele jäi vaid taevasinistele voodilinadele kõrva karjuda.Tagasiside oli aga selline, et olime üks väga korralik grupp tegelikult, kellel on huumorimeelt ka. Fakkyeaah. :D

Edukas seega,                    vist.