just chillin na saaremaa

Mul on täpselt see hetk nüüd, et kõikkõikkõik, mida ma teen, meenutab kuidagi Prantsusmaad. Enne ELO oli mul juba täiega üle visanud, et sõbrad ja vanemad aeg-ajalt sügisel saama hakkavat meenutasid. Ikka arutasin vaikselt oma peas, et mida te ajate, see on nii kaugel, saage üle juba jamuudsellist.

Aga nüüd siin Parasmetsa külas mäekõrgust hekki julmalt enda tuju järgi hakkides, hakkasin ma mõtlema, et huvitav, kas ma saan Prantsusmaal ka hekki lõigata. Watttt? Võib-olla saan, võib-olla ei saa ka, aga ega see ju tegelikult eriti tähtis asi pole, mille üle juurelda ja aega kulutada.

Kui ma kolmapäeval tagasi mandril olen, lähen trenni ja siis KOHVRIT OSTMA. Aga seda olen ma vist juba isegi maininud.

huvitavad faktid

Eelmine aasta oli 140 minejat, see aasta 66. Poisse on nende seas muidugi meeletutes kogustes, tervelt VIIS.

Ainult pooltel minejatel on praegu pered olemas, seega nad on sama teadmatuses kui vaene mina. Prantsusmaa omadest pole kellelgi muidugi, peale Allu, kes mind täielikult maha jättis ja ei tulegi.

Valdav enamus võtab vahetusaastal juurde,  aga see ei ole see, et jaanipäeval sööd paar päeva šašlõkki ja hapukoorekastet ning oled 2-3 kilo raskem,  tegu on niimoodi kümne ja enama kiloga. Ohh, kui tore.

Praegu jõuab tagasi esimene pime poiss Eestist, kes vahetusaastal käis. Päris kihvt, kusjuures ta sai oma pere alles 2.septembril teada ja suutis isegi Eestis ühe päeva õpetajatele nägu näitamas käia.

See aasta saadeti üks poiss Hollandist tagasi, sest ta oli oma kaunisse blogisse üles riputanud pilte, mis selgelt/otseselt viitasid faktile, et seal kandis on kanep legaalne. KUIGI TEGELIKULT ON YFU REEGLITE JÄRGI IGASUGUSED NARKOOTIKUMID RANGELT KEELATUD. Jätke meelde, tulevased! (mõned on ka lennujaamast tagasi saadetud, sest nende kotist on sõprade poolt kaasa antud joint või pakike head ja paremat leitud)

JASIISMUUD,  mida ma juurde kirjutan, kui meelde tuleb.

ELO

ehk siis eelorientatsioon.

Kolm päeva Väike-Maarjas kasulikku juttu ja ohtralt uusi tutvusi, kellega sai lõpuks ometi oma väga suuri muresid jagada. Kuna need 66 lolli satuvad järgmise kahe kuu jooksul kõik sama uudsesse ja vähemal ning rohkemal määral ebamugavasse olukorda. Väike ärevus on seega kohustuslik.

Muidugi suutis see tähtis üritus ennast sättida kõige halvemale nädalavahetusele, aga see selleks. Me ei lase ju ometi sellest ennast heidutada,  me oleme vahetusõpilased. (lihtsalt mul oli sõbranna sünnipäev, RANNAS; purjelauavõistlused; Supernoova). Aga need on juba ammu unustatud,  nüüd tahan ma kohvrit ostma minna.

See hetk kui jõuad Falgi teele ning näed omasuguseid bussi ootamas, on õnnis hetk. Kiirelt küsitakse, kes kuhu ja millal, kas pere on olemas ning oodatakse, oodatakse vahetusaasta algust. Bussist leiad enda kõrval inimese, kellega räägid terve maailma kokku ja lahku ka igaks juhuks, sest nii palju on südamel. Kohale jõudes võtavad meid vastu maailma kõige lõbusamas tujus “juhid” ehk siis kallid vabatahtlikud. Toad maade järgi paigas ja päevaplaan gruppidel kindel, tutvustus saab alata. Prantsusmaa oli šveitsiga Eruroopa I ja meie mentorid olid seekord Laura ja Roland, kes 05/06 ka šveitsis ennast proovile panid. Ääretult meeldivad noored, kes olid lahkelt valmis meie küsimustele vastama ja veel rohkemgi. Õhtul siis mängud ja järgmine päev samamoodi, ainult nüüd vestlesid meiega ka teised vabatahtlikud, õhtul tegime tookord telesaateid.Viimasel päeval sulgesime endale kirjutatud kirjad ning andsime need aastaks kontori hoolde, et tagasi tulles naerda saaks. Pühapäeva hommikul tegime äratajatele, kes meid ruupurite ja potikaantega 8.30 üles peksmas käisid, üks-null, HAAH – ärkasime enne neid ja freestyleritele jäi vaid taevasinistele voodilinadele kõrva karjuda.Tagasiside oli aga selline, et olime üks väga korralik grupp tegelikult, kellel on huumorimeelt ka. Fakkyeaah. :D

Edukas seega,                    vist.

kaikaga vastu pead

Täpselt üks päev vähem, kui kahe kuu pärast.
PRANTSUSMAALE!

27.august kell 8.10 stardib lennuk Tallinnast Pariisi poole. Kuna Estonian Airil ei lähe viimasel ajal just kuigi paremini, siis kasutame kohalikku teenust, et välismaale jõuda. : ))) Meil, prantslastel on muidugi väga kerge sihtpunkti saabuda. Uruguay, kuimanüüdeieksi, läheb kõigepealt Stockholmi, seal Frankfurti, edasi Milanosse, kust nad siis lõpuks ometi "kodumaale" jõuavad. Aga mis sellest Ladina-Ameerikast, jutt käib ikka Prantsusmaast.

Kunagi paar aastat tagasi, kui ma veel noor ja mitte nii tark olin, siis ma imestasin, kuidas need suured ja väga palju targemad aastaks oma vanemad ja sõbrad sinnapaika jätsid ja välismaale põgenesid. Pärast ELO jõudis mulle ametlikult kohale, et ka Annikast on sirgunud vana ja tark, kes teeb ise täpselt samamoodi. Vottsulllllesähhhh!

Uskumatu, ma vist tõesti lähengi ära.

ma siin lihtsalt mõtlesin

Oleksin ma vaid oma kodutööd paremini teinud.

Ausalt öeldes ma tõesti ei tea, kas need varasemad viis miljonit ja muud eestlased, kes ühe aasta oma elust teise riiki on andnud, alustasid blogisid juba Eestis või mitte. Mina hakkan igatahes varakult pihta.

Võib-olla pakub isegi huvi või midagi sellist.